Tom Rüütel läheb magistriõppesse

Tom Rüütel läheb magistriõppesse

TOM RÜÜTEL: “Nüüd katsun suvelt võtta, mis võtta annab, et õpingutel Tallinnas endast peaaegu parim anda”. Foto: Kärt Hammer

Eelmisel aastal Tartu ülikooli Pärnu kolledžis sotsiaaltöö korralduse eriala lõpetanud Kuressaare noormees Tom Rüütel alustab sügisel uuesti õpinguid Tallinna ülikoolis.

Sünnist saadik raske liikumispuudega Tom (24) ütles, et tema rakenduslik kõrgharidus oli võrdne bakalaureuse kraadiga ning tema meelest oli mõistlikum valida just rakenduslik kõrgharidus, kus pööratakse suurem tähelepanu praktikatele – nii nähakse juba õpingute ajal ette valdkonna praktilist poolt ja enamasti seda, kui keeruline on õpitut praktikas rakendada.

Keeruline tööd leida

Ometigi on Tomi sõnul vastselt kõrghariduse omandanud noorel vähemalt sotsiaalvaldkonnas keeruline tööd leida. “Antakse mõista, et sul puudub kogemus,” mainib ta, lisades, et saab ju ühest küljest aru, et tööandja ei taha n-ö rohelist lehte ametisse võtta, teisalt aga – kust need kogemused siis tulevad?

“Võib-olla on mul olnud puudus natuke ka pealehakkamisest või nahaalsusest,” arvab ta, kuid mis puudutab liikumispuuet, siis Tomi puhul on saanud paaril korral tõestust see, et ega’s tööandjad pole aktiivselt nina Googles istunud ja tööle kandideerijate osas taustauuringut teinud. “Pigem on liikumispuue neile üllatuseks tulnud ning siis aitab positiivne ja avatud ellusuhtumine,” avaldab noormees, kelle sõnul ei saa kindlasti salata, nagu liikumispuue töö leidmist üldse ei takistaks. Teisalt ei saa selle taha ka varjuda.

Nii teabki Tom oma kogemustest, et liikumispuudega noor mingisuguse tööotsa siiski leiab, kui ikka väga tahab. “Muidugi on mõnevõrra keerulisem leida erialast tööd, kuid arvan, et kes ikka tikutulega otsib ja end tõestab, see ka ikka meelepärase leiab,” on ta optimistlik ning endale seadnud sihtidest on nüüd järgmise, edasiõppimise magistrantuuris, ette võtnud.

“Kümme aastat tagasi ehk oli esimene kõrgharidus paremini väärtustatud ja see andis tööturul mingisuguse eelise,” usub ta, nüüd aga tundub noormehele, et tänapäeva konkurentsitingimustes on targem mingisugune konkreetne amet õppida ja selles end täiendada, kui mitte magistrantuuri minna. “Kindlasti on see erialati erinev ja päris ühe puuga neid asju lüüa ei saa,” tähendas Tom, kellele aastane paus õpingutes on kasvatanud just selle uue nina õpikusse pistmise isu.

Vaja väljapoole vaadata

Tom paneb kõigile puudega lapse vanematele südamele, et ehkki kodus on hea, tuleb koduõuest ka väljapoole vaadata ning mida varem seda teha, seda parem. Tom ise on alustanud koduuksest väljapoole uudistamist juba lasteaiast, on lõpetanud Saaremaa ühisgümnaasiumi ning eelmisel aastal ka TÜ Pärnu kolledži.

Ta usub, et kõigis meis on mingid tugevad küljed, kuid samas ka nõrgad, meil on oma meelistegevused ning teisiti ei ole see ka puudega lastel. “Võimaluste piires tuleb ka nende puhul kasutada piitsa ja präänikut ning kasvatada eluisu – siis näib homne päev päikeselisem!” innustab ta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 886 korda, sh täna 1)