Paar aastat tagasi võtsin linnaraamatukogust raamatu “Saatuse mängukanniks”. Autor on Heinrich Laretei. Teadsin natuke Käbi Laretei kohta, et on muusik ja elab juba ammu välismaal.
Tuli välja, et Heinrich Laretei on Käbi isa. Sain teada, et H. Laretei oli esimese Eesti vabariigi sünni juures. Võitlustest rindel kirjutab. Sel ajal veel ei teatudki, kas mingit eestlaste oma riiki tuleb. Pärastpoole oli H. Laretei diplomaat – esindas meie riiki välisilmas.
Ise mõtlema ei pidanud
Kui ma selle raamatu tagastasin, tulid saali linna “asised” pensionärid. Vist olid õpetajad. Igal juhul linna intelligents. Tulid mitmekesi. Osa neist istus laua äärde, üks tagastas just enne mind oma raamatud. Ta küsis töötajalt, et see talle midagi head soovitaks. Mina suskasin selle Laretei raamatu talle – et nii palju huvitavat sain sellest Eesti ajaloo kohta teada.
Proua kõhkles, teab, kas see muusik ka nüüd midagi sellist kirjutas, et tema – väärikas palju lugenud nõuka-aja naine – võiks huvi tunda. Seletasin, et Heinrich Laretei oli Käbi Laretei isa. Ja proua võttiski selle raamatu.
Ta ühines sõbrannadega laua juures. Need olid minu juttu kuulnud ja imestasid: esiteks, kes see soovitaja on? Mis, kes on see Heinrich Laretei? Kuidas NEMAD sest mehest midagi ei tea?!
Minu soovitatud raamatu võtja kehitas õlgu, lausus: “Selle naise maitset ma usaldan. Ta on…” Ja ta teadis mu nime. Mul muidugi hea meel. Näed sa, tuntakse! Olin siis juba saanud lehtedes oma mõtteid mõniteistkümmend aastat avaldada.
Nüüd tõden: kui vähe meievanused maailmast teadsid! Kui vähe me uskusime! Meile tegi Glavlit ilukirjandusliku raamatu viimasele leheküljele õige kokkuvõtte ja kõik! Õpetaja lõi selle õige mõtte laste peadesse. Lihtne ja selge. Endal polnud vaja mõelda – natšalnik mõtles.
Luuletav angerjakuningas?
Teine äärmuslik muigamapanev pilt.
Kümmekond aastat tagasi tulid väliseestlased meile sealt oma mõttes seda õiget eestlust tooma. Üks punt esines suvisel ajal meie turul. Nad tantsisid rahvatantsu. Turul aga osteti sel päeval maasikaid. Oli juulikuu.
Mina olin väliseestlaste suhtes skeptiline. Nad paistsid mulle naiivsetena. Sain oma Rootsis elava venna järeltulijaid pikemalt tundma. Keel ei olnud neil enam puhas, mõtteviis lapsik, aga küllaltki üleolev.
Et järgnevat koomilist juttu väliseestlastega seletada, tuleb öelda: eestlane tundis sel ajal kahte väljapaistvat Smuuli. Üks meie Juhan Smuul. Teine 1944. aastal Sõrvest ära läinud mees, kalade kokkuostja Smuul.
Juhan kirjutas kusagil, et Sõrve Smuul oli angerjakuningas. Ära läinud rahvas tundis teda, meie siin aga Juhan Smuuli. Mulle Juhan Smuuli üks luuletus väga meeldib just keele kõla poolest: “Rannake, rannake rahnudest kaetud! Karidest kirjatud neemedest saetud! Lainete paitatud, lainete aetud! Räägi, mis lood on su liivasse maetud!”
Sel päeval läksin ma turul tantsurühma lähedale, et kuulata, kas nad oskavad paremini eesti keelt kui mu sugulased. Nad märkasid mind seismas.
Nende juht, pikk mees, küsis, kas mulle meeldib nende etteaste. Olevat päris puhas kaerajaani-tants. Mina küsisin, kas nad eesti luulet tunnevad. Lugesin neile selle rannakese-luulesalmi ette, et on ju kena kõlaga meie keel. Ütlesin, et Smuul on autor.
Tantsujuht imestas: “Kas siis Smuul ka EESTI KEELT luuletas?”
Temale oli veider, et angerjakuningas luuletab ja veel “eesti keelt”.
Ei olnud mul oskust ega hingejõudu neile seletada, et see Smuul püüdis kala ja luuletas ka. Ma lihtsalt taipasin, kui kaugel meie arusaamad teineteisest on.
Suured rahvad pillutavad eestlasi sinna-tänna. Olgu meil seda eesti jonni, et oma kombeid ja keelt säilitada!
Maire Metsäär
Saarlane
Loading ...
Õpetlik lugu.
Et oma joont hoida on vaja vanaisad ja vanaemad lastelaste lähedal hoida. Oleme 800a olnud ojarahvas ja sõdinud/laulnud vabaks. Kuid, et ehitada riik on vaja 3 põlve kolme põlve ühistööd. Jonniga.
Haridustöötajad pole need, kes rahva elujõudu allikad.
Lõpetakse ükskord selle hala – orjarahvas. Rahvas nagu iga teine, kui vaja teeme kõik peajagu lühemaks.