Tänases lehes kurdab Vahur Kersna, et saarlased pole, vastupidi hiidlastele, varmad oma kaassaarlasi kiitma ning sel moel esile tõstma, et neist uue saate tarvis pingil istudes head võiks kõnelda. Viimaste päevade “diplomaatiliste” uudiste taustal küsiksime aga, kus on meie diplomaatide pink? Alles eile kirjutasime, et Kuressaarest pärit endine asjur Afganistanis Tanel Sepp asub teenistusse New Yorgi Eesti saatkonnas asejuhina. Täna räägime, et teine saarlane Priit Turk suundub Gruusiasse, kus temast saab Eesti Vabariigi kõrgeim diplomaat, suursaadik.
Kui siia lisada veel kas või üks nimi, Väino Reinart, kelle diplomaatiliseks tiitliks “suursaadik” ning teenistuspaigaks Kabul Afganistanis, siis polegi rohkem näiteid vaja otsida. Sest palju siis ühel väikesel riigil üldse diplomaatilist korpust on? Kuid seal töötavatest ametimeestest ja -naistest sõltub siiski meie pealtnäha eduka riigi jaoks uskumatult palju. Pole vist liiast öelda, et nende järgi meid tuntakse. Ka suures ilmas ja poliitikas.
Loading ...
Kus serirane pink ikkagi on? Kaalis,Tiirimetsas,Möntus ehk per Kärdla linnas Saaremaal?
Saaremaalased ei ole tõesti “varmad oma kaassaarlasi kiitma”! Kui Vahur Kersna otsiks neid, kes ennast ise pakuksid, siis seisaks pikk rivi naisi-mehi juba Kuivastu sadamas: “Võta mind, võta mind!”
Järeldame, et komsomolilähetusega sai väga vähe saarlasi diplomaatidekooli, nagu ka meite kohtunikud on endised ENSV juhtivtöötajad või nenede võsukesed. Kes siis sulisid muidugi kaitseks, kasvõi paraja nutsu eest?
Saarlastel võiks oma vinguviiuli pink olla, ja juttu jätkuks kaua, kaua….