Ajakirjanik arvab: Saage ikka kokku! (2)

Ajakirjanik arvab KertuSuvi kipub olema üks suuremat sorti kokkutulekute aeg. Küll tulevad kokku vanad koolikaaslased, küll ühe küla rahvas, küll ilma peal laiali olevad sugulased.

Isegi, kui väärt ilma ei juhtu olema, on üksteise silmnägude ülevaatamine kokkusaamist üldjuhul väärt. Minu jaoks on suved alati tähendanud vähemalt nädalast “kokkutulekut”, sest just need siinsed Saaremaa-suved on olnud sellised, kus mandrimaale elama sattunud sugulased end ühel ajal Saarde otsustavad vedada. Vähemalt nädalaks on siis Salme kant Saki Seppade järeltulijaist tulvil olnud. Need kokkutulemised pole küll kunagi olnud ametlikult pealkirja all “Suguvõsa kokkutulek”, aga kuidas seda pead-jalad koos puhkamist ikka väga teisiti nimetada.

Ajapikku on neid ühel ajal Saaremaal olemisi vähemaks jäänud. Üks elab siin, teine seal. Ühel puhkus ühel ajal, teisel jälle teisel.

Just seepärast, et ammuilma kõiki koos nähtud pole, sai sugulastega sel aastal nõuks võetud ja ära tehtud suguvõsa kokkutulek selle ametliku nimetuse all. Nii suure ettevõtmise puhul on ette teada, et närvirakke kulub ühekorraga millegipärast rohkem, ka ütlemist on enam ning võib-olla päris kõiki kohe jälle kauemaks näha ei taha ka. Veri on aga ikka paksem kui vesi ja kokku tulla on tegelikult imetore.

Olgu see siis tunniks, paariks või terveks nädalavahetuseks, kuid nali ja naer on omasuguste, s.t oma suguseltslaste seas ikka üheselt arusaadav, soe ja hea. Ja kui pikemat aega neid nn omasuguseid näinud ei ole ja nendega pisarateni koos naerdud pole, siis kaalub kogu see koosolemise toredus viimase hetke närvesööva asjaajamise, mõnetise sõneluse ja tõsi, ka päris korraliku väsimuse üles iga kell. Ainult hea jääb meelde. Kui seda head aga koos läbi ei tehta, siis saab lõppkokkuvõttes ainult iseennast süüdistada, kui midagi nagu õigupoolest mäletada ei olegi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 339 korda, sh täna 1)