Nädala eest kirjutas Saarte Hääles end kutseliste kalurite nimekirjas olevaks pensionäriks nimetav Kaljo Vinn kalapüügiõiguse korraldamisest. Vastuseks soovib põllumajandusministeerium rõhutada, et Eesti Vabariigis on püügivõimaluste arvutamise, jaotamise ja määramise protsess täpselt sätestatud ning kontrollitav.
Kalapüügivõimaluse jaotamist reguleerib kalapüügiseaduse § 16 lõige 3, mille kohaselt jaotatakse igal aastal Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud püügivõimalused kas taotluste või ajaloolise püügiõiguse arvutamise järgi. Kui kalurite taotletud püügivõimaluste summa ei ületa valitsuse poolt kehtestatud püügivõimalust, tehakse jaotus taotluste järgi. Kui aga kalurid on esitanud taotlusi enamaks kui konkreetse aasta püügivõimalus lubab, siis toimub püügiõiguse jaotamine ajaloolise püügiõiguse arvutamise abil. Lihtsustatult öeldes on arvutuste aluseks kõigi taotlejate eelmise kolme aasta püügivõimaluste suhe valitsuse poolt määratud püügivõimalustesse.
Kogu protsessi reguleerib detailselt Vabariigi Valitsuse 12.12.2000. a määrus nr 412 “Kutselise kalapüügi lubade taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu, kalapüügilubade andmise, kehtetuks tunnistamise ning kehtivuse peatamise kord ja kalapüügilubade vormid”.
Ajaloolise püügiõiguse arvutused tehakse iga-aastaselt enam kui 1300 püügiõiguse omaniku lõikes ja seda omakorda mitmete erinevate püügivõimaluste lõikes. Seega tegemist on üsna mahuka tuhandeid püügivõimalusi kehtestava protsessiga. Samas on see kõik avalik ning kontrollitav, sest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud püügivõimalused ja kõigi maakondade ja veealade lõikes kehtestatud püügivõimaluste määrad on kõigile avalikult kättesaadavad Riigi Teataja vahendusel.
Peale selle sisaldavad põllumajandusministeeriumi poolt tehtud eranditult kõik ajaloolise püügivõimaluse jaotuse otsused tabelit, millest on näha ka vastava aasta ajaloolise püügivõimaluse määr vastava püügipiirkonna ja püügivõimaluste kohta. Need tabeleid sisaldavad otsused on täiesti avalikud ja leitavad ministeeriumi veebilehelt. Seega on kõigil soovijatel võimalik püügivõimaluse määrad üle kontrollida. Vajadusel võib iga kalapüügiõiguse omanik tema kohta käiva otsuse vaidlustada seaduse järgi 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest.
Iga maakonna (sealhulgas Saare maakonna) vastava aasta püügivõimaluste jaotuse puhul on põllumajandusministeerium kinni pidanud maakondadele jagatud püügivõimaluste piirarvudest, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega.
Madis Reinup
põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja
Loading ...
järelikult ikka on,mille üle arutleda kui reageering nõnda nobe?Eneseõigustus ju vajalik!
Jah, ja põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja Madis Reinup
ei lükanud ümber ühtegi fakti, väidet või järeldust, mis on seni veel kutseliste kalurite kirjas oleva pensionäri Kaljo Vinni ülipikas ja keerulises analüüsivas kirjutises “Kalapüügiõiguse tükeldamiselt sohitegemiseni kutselise kalapüügi korraldamisel. :)
http://www.saartehaal.ee/2012/07/07/kalapuugioiguse-tukeldamiselt-sohitegemiseni-kutselise-kalapuugi-korraldamisel/
Eesti suhtekorralduse ema on vast minuga nõus, et sellist asjasse vähepuutuvatesse faktidesse uputatut vastust, nagu see vastukaja, kutsutakse kriisikommunikatsioonis ingliskeelse terminiga cherry picking
Tundub,et pensionär on targem kui kõik need ministeeriumi vurled kokku. Ei ühtegi selgitust.ainult ülbus.
APV jaotamisel Saare maakonnas aastatel 2005 kuni 2011 tehtud vigade kohta
Oma vastuses minu teisesele teabenõudele ei tugine PMKMO faktidele, vaid püüdele kõik vead olematuks kuulutada ning oma väidete tõestuseks mõeldud vastuse lisad räägivad vastusest hoopis erinevat keelt. Vastuse teksti on koostanud Gunnar Lambing ja see tekst ütleb, et LPV ei ületatud ühegi püüniseliigi osas Saare maakonnas aastail 2009 ja 2010. Tegelikult aga, nagu näitavad tõestuseks mulle saadetud lisad ( tabelid, mida mina olen harjunud nimetama APV arvutus- ja jaotuslehtedeks ), et LPV ületati 9 rivimõrra võrra 2009. aastal ja 4 rivimõrra võrra 2010. aastal. See pole mingi juhuslik eksitus, vaid PMKMO Saaremaa keskuses juba tavanähtuseks kujunenud harjumus oma musta äri ajamisel. Siinkohal tahan näiteid tuua ka selle kohta, kuidas saaremaised peaspetsialistid seljatavad aritmeetika ning on minu arvates sellise suursaavutuse eest vajalikust hinnangust täiesti põhjendamatult ilma jäänud ja see omakorda on kiviks KMO kapsaaeda kui nii võib väljenduda. Nende ametnike must äri lubab võrdsete tegurite korrutised üksteisest erineda 3 ja enam korda. Nii nemad kalureid diskrimineerivad ja teisi seadusväliselt soosivad. Niisugune asi on sisuliselt seadusväline kalapüügiõiguste (APÕ) võõrandamine ühtedelt selleks, et teised saaksid neid omandada KMO poolse kontrolli puudumise tõttu. Võimalik on selle kohta veel kurjemini öelda, aga ma ei tee seda. Kes soovib, tehku.
Lubatud näited on õigem tuua juba PMKMO valitsusaja algusest, s.o 2006. aasta APV arvutuse ja jaotamise lehtedelt (tabelitest), sest siis näeme ühtlasi ka seda, et tegemist on aegade algusest alates kõige küpsemate riigiametnikega, kes ei löö risti ette millegi ees.
Nii siis juhuslikke noppeid 2006. aasta APV arvutusest ja jaotusest, NAKKEVÕRGUD: rida 52: osak 0,0029 LPV 2060 APV 10;rida 18:osak 0,0032 APV 15 ; rida 232: osak 0,0005 LPV 2060 APV 5. Valem on : APV= O x LPV. EKS proovigem siis nüüd selle valemi järgi arvutada ja kui tulemus ei ühtu peaspetsialistide tulemusega, siis ärge ajage midagi valemi süüks ja ärgem hakakem kahtlema ametnike oskustes, vaid öelgem julgelt välja, et vead on tehtud meelega. Aga see, et ülemused on lasknud peaspetsialistide poolt tehtud seni veel kokkulugemata vead kõik õigetena õigeks tunnistada ei loe mitte kõige vähematki. Vähemalt seaduse silmis peaks see nii olema. Aga, kuidasmTeie arvate, seda tahaksingi käesolevale täiendava teabe nõudele antavast vastusest leida. Eespool toodud näites andis osak 0,0005 korrutatult 2060-ga tulemuseks 5 nakkevõrku, kuid peaspetsialistide käes andis samade tegurite korrutamine ka 3 nakkevõrku ( rida 25 ) ja ka ainult 1 nakkevõrgu ( rida 62 ). Just nii kuidas ametnik heaks arvas.
Seesuguseid riukaid kasutades lisasid KMO Saaremaa keskuse peaspetsialistid ka 2009. aastal oma kundedele ning soosikutele kümneid APV-sid ka nakkevõrkude osas. Peita pole seda kuhugi, sest see mis kirjas on kirjas ning PM otsusega ka kinnitatud.
Jätkan veel näidetega APV arvutuslehtedelt. NAKKEVÕRK 2008: Saare maakonna LPV on 2070 ja APV oli 2081. TÕSTEVÕRK 2006: LPV võrdub 5 Osak 0,6000 ja APV oli 3; Osak 0,4000 ja APV oli 2. Seega nii LPV kui APV Saare maakonnas tõstevõrkude osas võrdsed 2006 aastal. TÕSTEVÕRK 2009: Maakonna LPV on 5 ja tegelikult kasutatud püügivõimalused APV arvutuslehe järgi oli 2. TÕSTEVÕRK 2010:Maakonna LPV ikka 5 ja APV arvutuslehe . järgi ka 5, kuid minul osak järsku 1,0000 ning Tiit Kelderil 0,0000 ja APV järsku 3 minu 2 vastu ja TKÜ-l APÕ sootumaks kadunud. Või on omandanud TKÜ-le kuuluva kalapüügiõiguste võõrandamise õiguse ei tea kes ja mis moodi ? Ilmselt ikka PMKMO Saaremaa keskuse moodi nagu eespool toodud näidetestki välja vilgub. Aga säherdune värk pole seadust mööda. Või kui on, siis ainult siis kui KMO täidesaatva võimu esindajana võib päris avalikult teha seda mida seadus ei luba. Igal juhul ei ole mina Teie vastustest minu teabepäringutele saanud seni selgust või edasinihetki selguse suunas. AGA nüüd veel näide 6. RIVIMÕRD 2009: Saare maakonna LPV on 1105 ja APV oli1114. Näide 7: 2011. aasta APV jaotuslehtedel (tabelites) on lausa praak, mis siiski PM-s läbi läinud ja kinnitatud PM otsusega. Rivimõrdade osas pole kirjas osakuid, kuid on siiski arusaadav, et 0,0000 see olla ei saa. Ja palju kordi on APV-ks märgitud null, kuigi osak on kirjas, aga ilmselt valesti. See näitab veelkord, et KMO poolne kontroll alluvate tööde üle ning ametnike juhendamine on olematu. Seda kinnitab ka see, et raudse järjekindlusega 2006. aastast alates ei ole üheltki APV arvutuse ja jaotuse lehelt (tabelist) näha, et oleks täidetud Vabariigi Valitsuse määruses 412 §12 lõik 2 esitatud nõuet. See nõue kohustab juhul kui taotlus on väksem kui APV arvutuse järgi tuleb ära näitama mõlemad, s.o. nii taotluse suuruse kui APV. Nimetatud nõude täitmata jätmine soodustab muidugi ametnike musta äri, kuid jätab samas kalurid (s.o. APV õigustatud taotlejad) ilma nende jaoks väga olulisest infost.
Ehk aitab nendest näidetest ning võimalik et ka vihastama panevatest kommentaaridestki. Kui kellelegi jääb siiski väheks, siis võib too ise kätte võtta PMKMO Saaremaa keskuses tehtud APV arvutuse ja jaotamise lehed ja lisa tuleb neile näidetele nagu Vändrast saelaudu… Olgugi, et need kõik on päris õigetena PM poolt kinnitatud.
Oma vastuses minu teisesele teabepäringule väidab KMO, et 2009. aasta püügivõimalused Tori Kalastajate Ühingule kuulunud ulatuses jäid välja jagamata. TKÜ-le kuulunud osa koosnes 5 nakkevõrgust 3-st kuni 3 meetrisest ääremõrrast ja 3-st tõstevõrgust . Pärast 30. aprilli oleks aga kehtestatud korra kohaselt kõik need taotlejatele välja jagada võidud, seda enam et nõudlus nimetatud püügivahendite järgi on vähemalt Saaremaal alati suurem olnud kui LPV. Ma saan aru sellest, et PMKMO Saaremaa keskuses võis takkajärgi tekkida ülimalt tõsine probleem TÕSTEVÕRKUDE osas. Ülejõukäivaks asjaoluks sai tõsiasi, et APÕ Eesti Vabariigis tõstevõrguga kala püüdmiseks oli 2 isikul, so. KALJO VINN-al ja TKÜ-l ja mitte kellelgi teisel. Katsu siis siin peitust mängida, jääb vahele nagu nüüdki ikkagi juhtunud on. Tilk tõrva rikub terve potitäie. Selle potitäie moodustavad 5 nakkevõrku ja 3 kuni 3 meetrist ääremõrda, milledele oli APÕ 2010. aastal ka veel ikkagi 2/3 ulatuses võrreldes 2009. aastaga Tori Kalastajate Ühingul olemas. SEEGA TKÜ ÜLDKOOSOLEKU JA MITTE KELLEGI TEISE KOMPENTENTSIS KA NENDE VÕIMALIK VÖÖRANDAMINE. Kui TKÜ ÜLDKOOSOLEK ka 30. aprilliks 2010 poleks võõrandanud omi APÕ-d, siis oleks võinud PMKMO AVPd välja jagada 2010. aastaks nagu kord ette näeb või ka nii nagu Saaremaa keskuses harjunud ollakse, st. kõigepealt omadele ja siis taotluste saabumise järjestuses, kuid mitte enne 30.04. Tegelikult tuleb selline asi Saaremaal kõne alla väga harva, sest avalikku infot ei anta, aga kui keegi on kogemata kombel siiski teada saanud, et APV-d mingite püüniseliikide osas on vabaks jäänud ja küsima läheb, siis muidugi peaspetsialistid on varmad seletama, et vabaks jäänud APV-d saab anda vaid taotluste esitamise järjekorras.
„Aga tehke taotlus ära ning tulemustest teatame Teile!“ – nii räägitakse juhuslike taotlejatega. Muidugi jäävad need ilma ja selle põhjuseks kuulevad nad veelkord, et kahjuks saab taotlusi rahuldada vaid taotluste saabumise järjestuses. Nii on neist peaspetsialistidest saanud täievolilised isevalitsejad ja KMO ning PM teevad nende tegemistele vaid suitsukatet. Aga TKÜ APÕ-dega tehti nii nagu tehti ja selles on süü ka KMO-l tervikuna, sest Teie ju valmistate PM otsuse ette ja minister paneb käe-alla ja mitte vastupidi.
KMO viga on ka selles, et ta läks kaasa KMO Saaremaa keskuses alustatud mänguga ja unustas ära Tori Kalastajate Ühingu AMETLIKU AADRESSI nagu Saaremaa keskuski ning see oli veeks sohitegijate veskile .Seda kinnitavad mulle käesoleva aasta augustis Teie poolt saadetud koopiad kirjadest, millised olla KMO kirjadena TKÜ-le vettpidamatul põhjusel TIIT KELDERILE saadetud tema kodusel aadressil. Sellega lülitati mängust välja TKÜ JUHATUS ja ÜLDKOOSOLEK, kellel ainukesena oli õigus otsustada TKÜ-le kuulunud APÕ võõrandamise küsimus. PMKMO aga ei saatnud ühtegi kirja Tori Kalastajate Ühingu Ametlikul aadressil, mis aga on olnud kasutusel TKÜ asutamisest alates, vaid saatis teadaolevalt 2008. aastal kõik TKÜ APÕ puudutavad kirjad (neid oli 3) Tiit Kelderile tema koju. Nii oli see vist ka 2009, 2010 ja 2011. aastal? Kui KMO muidugi midagi üldse enam vajalikuks pidas teavitada, sest töö oli juba tehtud, kuigi mustalt.
See võimaldas ka Tiit Kelderil jätkata koosmängu KMO Saaremaa keskusega. Asjakäik 2008. aastal oli lühidalt järgmine: Teie poolt saadetud TÕENDIGA TKÜ APÕ KOHTA läks Tiit Kelder ilma JUHATUSE teadmata ja ilma ÜLDKOOSOLEKU NÕUSOLEKUTA KURESSAARE NOTARI JUURDE ja esitas taotluse saada TKÜ APÕ omale.Võimalik et see olekski läbi läinud, kui ta poleks üle pingutanud ja esitanud notaribüroole TKÜ PÕHIKIRJA asemel VÕLTSINGUT . Pärast võltsingu saamist katkestas notar kõik edasised võõrandamiseks ning omandamiseks vajalikud toimingud.Tiit aga ei tunnistanud end veel lööduks ja esitas PM AVALDUSE kaluri kalapüügiloa saamiseks oma 3 kundele TKÜ arvel. See viimane legaalne katse nurjus ka, kuid äri aeti lõpuni toetudes KMO Saaremaa keskuse kogenud Daamidele musta äri alal.
Kui Tiit Kelder aga aastal 2009 esitas TKÜ JUHATUSEGA kooskõlastamatult taotluse 3 tõstevõrgu oma kasutusse saamiseks , oli TKÜ ja FIE Kaljo Vinna osak 2010. aastaks võrdsed, s.o. 0,5000. Füüsiliselt tähendas see nii K. Vinnale ja TKÜ-le APV 2,5 tõstevõrguga. Nii, et APÕ ühingul 0,5000 ja Kaljo Vinnal samuti, sest 2×3 = 3×2, kuid KMO sai teistmoodi (vt. APV 2010 arvutust). Aga nemad on juba harjunud saama niimoodi, kuidas tahavad. Kellel oli õigus KPS §16 lõike 6 või 7 põhjal oma sõna öelda tõstevõrkude osas?
Kas PM, Tiit Kelderil, KMO kaunitel daamidel või TORI KALASTAJATE ÜHINGU ÜLDKOOSOLEKUL ja FIE Kaljo Vinnal? Kindlasti kahel viimatimainitul. Neist FIE Kaljo Vinn teab toimunust nüüd, aga TKÜ ÜLDKOOSOLEK veel nüüdki mitte. Miks? Aga sellepärast, et kumbagi neist ei informeeritud – rääkimata sellest, et oleks neilt palutud luba. Öeldu käib ka KMO kohta tervikuna, kui ta tahtis Tiit Kelderi taotluse juba 2010. aastaks rahuldada. Aga nii nagu toimetati on see avalik vargus tõstevõrkude osas ja salajane (varjatud) vargus teiste püünise liikide puhul. See, et neis seaduserikkumistes osalesid ka riigiametnikud Tallinnast, ei muuda vargust olematuks ja ei kaunista seda ka. Pigem vastupidi.
Lõpetades käesolevat täiendava teabe nõuet, avaldan lootust, et seda hakkab menetlema Teile alluvatest ametiisik, kes tahab ja suudab olla Gunnar Lambingust objektiivsem, tähelepanelikum, põhjalikum ja võimalik, et ka pisut viisakam minule saadetava vastuskirja teksti koostamisel. Ning mis veelgi tähtsam, et teabenõude menetleja oleks niigi töökas, et viitsiks enne (kui kirjutab vastuse, et LPV-i pole ükski aasta ühegi püüniseliigi osas ületatud) teha tegelikult jaotatud APV-de kohta kõigi püüniseliikide viisi k o k k u v õ t t e d selleks, et tõeselt teada saada, kui suur on tegelik APV-de summa ja võrdleks seda siis Saare maakonnale Vabariigi Valitsuse poolt antud LPV-ga.
Niisugust tüütut tööd on vaja teha enne vastuse andmist sellepärast, et mitte ühelgi aastal pole KMO Saaremaa keskus APV-de kohta kokkuvõtteid teinud – küll aga kandnud APV arvutuslehele (tabelisse) LPV summa, mis maakonnale on üheks või teiseks aastaks antud. Mõni kergekaaluline võib ju seda ka APV summaks pidada. Nii või teisiti, aga ka ajalehes Saarte Hääl avaldatud KMO juhataja Madis Renupi väited selle kohta, et kõigis maakondades on kinni peetud vabariigi valitsuse poolt antud LPV-st, lähtuvad vaid kõhutndest, mis nagu õndsal Nõukogude ajalgi tugines soovitavale ehk sellele, mis peaks olema ja ei kunagi sellele, mis tegelikult on. Kõhutundest tulenevad väited pole minu silmis sentigi väärt ja usun, et ka kõigi nende silmis, kes tööst lugu peavad ja ka laiskusest tingitud valed üle parda saadavad.
Lugupidamisega kõigi ausate kalameeste vastu KALJO VINN