Elu on nii tõsiseks läinud, et ajab mõnikord lausa hirmu peale. Vahel võiks ju olla midagi lõbusamat. Öeldakse, et nii kaua, kui inimesed suudavad iseenda üle naerda, pole veel kõik kadunud.
Too maja on praegugi alles, nüüd on see renoveeritud, aga viiekümnendatel oli vaid luitunud puulobudik.
Kui Abruka algkool läbi sai, pidin linna kooli tulema, koju sain vaid koolivaheaegadel. Olin vaid 11-aastane ja esialgu üsna hädapätakas.
Olin ainuke tuhkatriinu, teised olid kõik suured keskkoolitüdrukud. Oma lokitud peade ja kenade riietega olid nad minu meelest kõik nii ilusad. Mingit kiusamist või halvasti suhtumist küll ei olnud, vastupidi, kõik olid väga abivalmis.
Linnakoolis oli algul raske, aga õpetajad-järeleaitajad olid oma toast võtta. Eriti on meelde jäänud Riita ja Maret. Nemad olid väga kannatlikud ja tõelise pedagoogiandega. Varsti hakkas mul hästi minema.
Toas oli 15 voodit. See oli kõige suurem tuba, hüüti “kopliks”. Sügisel oli pesemine õues. Oli piklik metallanum kõrgetel jalgadel, sel olid augud sees ja aukudes tilad, kust tuli vesi. Seda agregaati kutsuti “kommunismi künaks”. Tänapäeva noored minestaksid, kui peaksid sellistes tingimustest pesema.
Magamiseks olid suured raudvoodikolakad. Reformpõhjadel oli hea kiikuda. Voodid sai lahti võtta ja siis õrnalt kokku panna. Kui siis mõni hiline piduline pimedas hiirvaikselt tuppa hiilis ja voodisse heitis, kukkus see hirmsa mürtsuga vastu põrandat. Öösiti toimetasid tubades suured rotid. Mõnikord jooksid nad koguni üle voodite. Kui öökapis juhtus midagi söödavat olema, tegid nad põrgulärmi.
Toas oli küll vana ahi, aga see ei suutnud suurt ruumi soojaks kütta. Tol ajal tuubiti koolis Lõssenko teooriaid, kus oli juttu taimede jaroviseerimisest (taimede harjutamisest külmaga – toim), meie olime kõik põhjalikult jaroviseeritud. Kütteks olid okslikud vettinud männijässid, mida oli väga raske lõhkuda ja mis kuidagi ei süttinud.
Tige Kerberos ja Pärdikud
Igas intris oli tol ajal valvuriks mõni tige vanaeit, kes pidi noorte moraali järele valvama nagu Kerberos põrgu väravas.
Teda tituleeriti kõigi roomajate nimedega: prillmadu, kobra, gürsa, anakonda jne.
Kell 10 õhtul pandi välisuks lukku ja siis pidi valvuri uksele koputama. Muidugi järgnes sellele kuri epistel.
Lihtsam oli majja pääseda kempsu aknast, aga see oli nii kitsas, et läbi mahtusid vaid õhemad. Läks käibele austav nimetus “aknatüdruk”.
Ükskord meie nääripeolt tulles oli päästev aken millegipärast kapitaalselt kinni. Kuna tulijaid oli rohkem ja piduliste hulgas ka poisse, saime sisse läbi poiste toa akna. Karluti voodi oli just akna all. Tema sõimlemine oli värvikas: “Kurat, ega mu oeti pole teite talitee!”
Poolest aastast tuli intrisse veel üks minuvanune tüdruk Heidi, tema oli ka kuskilt pärapõrgu külast. Olime nagu kutsikad suurte koerte hulgas.
Poiste toas oli üks pisut paksuke ja kohmakas poiss, hüüti Potsuks. Me Heidiga kiusasime teda. Ta ristis meid pärdikuteks.
Poetasime ta taskutesse igasugu kirjakesi ja kutsusime parki suure puu alla kohtama. Ükskord, kui olime ta saapasse surnud roti toppinud, ajas ta meid mööda koridori taga ja karjus: “Kuradi täid!”
Samal momendil juhtus majas olema üks umbkeelne vene keele õpetaja. “Täi” oli üks väheseid sõnu, mida ta eesti keeles teadis. Ta suundus otsejoones koolimajja ja teatas, et internaadis on täid. Oma vene inimese printsipiaalsusega nõudis ta kategooriliselt, et kõigil aetaks juuksed nulliga maha, Venemaal oli see ju kombeks. Oleks ikka pilt olnud, kui meie lokilised keskkoolidaamid oleksid kiilakatena ringi käinud!
Ta ei rahunenud enne, kui kasvataja meid näppu võttis ja õpetajate tuppa viis, näitamaks, kes need “täid” tegelikult on.
Kokatädi asendajad
Ükskord tahtsime kangesti mingit filmi näha, aga pileteid oli ainult viimasele, kell 22 algavale seansile. Muidugi polnud meiesugustel tatikatel lubatud nii hilja kinno minna, aga Heidil oli tuttav uksehoidja. Saali sisenesime alles siis, kui tuled kustutati. Kartsime, et äkki on kinos mõni õpetaja.
Samamoodi pidime ka väljuma, aga situatsioon ekraanil oli selline, et tema hakkas just temakest suudlema ja me ei saanud kuidagi ennast tooli küljest lahti. Kui me siis välja tormasime, tegime seda nii räpakalt, et kukkusime kellegi ees kõhuli. Kehalise õps pidi meile äärepealt peale astuma.
Intrisse saime kenasti läbi akna, aga oh õnnetust, Potsu juhtus parasjagu korrapidaja olema ja nüüd nautis ta kättemaksu. Ta võttis oma maadlejakämmaldega meil natist kinni ja vedas kasvataja ette. Õnneks juhtus olema noor kasvataja.
“Kust siis teie tulete?”
“Kinost,” piiksusime meie.
Potsu nõudis, et koristaksime karistuseks kempse, aga kasvatajal oli hea tuju. Tal oli kavaler külas ja saime ainult paar nõudepesutoimkonda väljaspool järjekorda.
Pühapäevaks sõitsid kõik peale meie koju. Tol ajal oli veel laupäeviti kool. Ainult need, kes võistlustega või mõne üritusega seotud olid, pidid jääma. Pühapäeval oli kokatädil puhkepäev, siis pidime ise süüa tegema. Tookord olid jälle võrkpallivõistlused ja meie Heidiga ainukesed naishinged majas. Poisid panid meid süüa keetma, tegid tule alla ja tõstsid rasked potid pliidile. Muidugi panime makaronid külma vette ja need tulid kole plögased, aga näljased poisid sõid neid küll.
Superjama tuli teepotiga. Ajasime vee keema ja puistasime teepuru sisse. Kokatädi oli pesuseebi siibri peale kuivama pannud. Me ei märganudki, millal seep oli teepotti libisenud. Nägime küll ,et vahutas imelikult, aga ei osanud midagi arvata.
Kui need plekk-kruusid hakkasid läbi luugi kööki lendama! Saime ruttu luugi kinni, ukse lukku ja ise pugesime köögilaua alla. Alles siis, kui kõik oli vaikseks jäänud, julgesime välja tulla.
Elmi Epro
Abruka elanik
Loading ...
Lisa kommentaar