Kalapüügiõiguse tükeldamiselt sohitegemiseni kutselise kalapüügi korraldamisel (4)

Vanas Eesti Vabariigis oli kõigil kodanikel ühesugune kalapüügiõigus ja kalapüüki ohjati ühest, s.o põllutööministeeriumist (edaspidi PTM). Praeguses Eestis on aga kalapüügiõigus kolmeks jagatud: õngepüügiõigus, harrastuspüügiõigus ja kutseline püügiõigus [Kalapüügiseadus (edaspidi KPS) § 6 lg 2 RT I 2004, 89, 609 jõust. 07.01.2005].

Lähtudes loetletud õigustest on kutseline kalapüük kui kõige kaalukam ja suurem antud põllumajandusministeeriumi (edaspidi PM) kalamajandusosakonna (edaspidi KMO) kalapüügikorralduse ja andmete analüüsi büroo ohjata ja kaks väiksemat, s.o õnge- ja harrastuspüük jäeti keskkonnaministeeriumi (edaspidi KM) juhtida. Vaatleme neid arenguid ja taandarenguid allpool kahest vaatenurgast lähtudes, s.o kalapüügi õigusest vanas ja uues EV-s ning kalapüügi korralduslikust küljest ka pärast “ajalooliste kalapüügivõimaluste” (edaspidi APV) kasutusele võtmist, mis toimus eesmärgil tagada kutselise kalapüügi jätkusuutlikkus ning kalavarude säilimine samaaegselt.

1. Kalapüügiõigusest vanas ja tänases Eestis

Vanas EV-s ütles KPS esimene paragrahv kohe niimoodi: “Kalapüügiõigus on 1) Eesti territoriaalmeres ja Peipsi, Lämmi ja pihkva järves igal eesti vabariigi kodanikul. PTM on õigus korraldada oma määrusega angerjapüüki sügavveemõrdadega, kuulates ära Kalanduskoja seisukoha; 2) kõigis teistes veekogudes kaldaomanikul temale kuuluva kalda pikkuses.”

Nii oli EV kodanik ja kaldaomanik tunnistatud kalapüügiõiguse omanikuks ilma, et ta selleks mingeid toiminguid pidanuks tegema või selle õiguse eest kellelegi maksma. Aga see pole veel kõik: § 2 laiendas EV kodaniku kalapüügiõigust veelgi. Tsiteerin: “§1 tehakse järgmised erandid: 1) igal EV kodanikul on õigus kalu püüda Võrtsjärves PTM määruses ettenähtud püügiriistadega ja ulatuses; 2) igal EV kodanikul on õigus kalu püüda käsiõngega (vibuõng, mänguõng, spinning, lant) Pärnu jões merest Sindi paisuni, Narva jões, Koiva jões, Emajões Peipsi järvest Võrtsjärveni, Pljussa jões, Rosana (Rossona) jões, Pirita jões merest kuni esimese kärestikuni, Nasva jões ja Võrtsjärves.”

Eeltsiteeritu on kõik üks tõsine jutt, kuid kõrva taha tasuks panna § 2 punktist 2 veel selle, mis kuulus vanas EV-s käsiõnge mõiste alla. Sest need, mis sinna kuulusid olid kõik suurepärased ja veel nüüdki tänapäevased kalapüügiriistad, millega kalapüügihuvilistel (kõigil ilma eranditeta) oli lubatud kala püüda. Kui mõni ehk ei tea, mis asi see mänguõng on, siis olgu öeldud, et mänguõng on meile kõigile tuntud sikuska, landiks aga kutsuti siis veoõnge ehk vedelit. Meil tänases Eestis saab selle rikkaliku arsenali kõrvale panna vaid Villu Reiljani jupatsi ehk lihtkäsiõnge, mis on ainukesena lubatud kasutada igaühe eluaegse õngepüügiõiguse alusel (RT I 2004, 89, 609 KPS § 6 ja §10). Võrreldes nüüd vana EV KPS §1 ja §2 (RT 1938,60,588) taasiseseisvunud EV KPS §6 ja §10 näeme, et vanas EV-s oli põhimõtteks tagada kõigile kodanikele ühesugused kalapüügiõigused ka siis, kui oli vaja kalapüüki piirata ja piirangudki olid ikka ka kõigi jaoks ühesugused. Tänases Eestis on teisiti: üks on suurema õigusega kui teine või kolmas. KPS §6 lg 2 jagab kalapüügi õiguse kolmeks eri kaalu omavaks õiguseks ja üksainus neist jäeti EV kodanikule veel ilma tasuta ning vormistamist vajamata, kuid ka see ainuke igaühe õigus on praktiliselt kasutuskõlbmatu, sest ükski väärikas kodanik selle niinimetatud lihtkäsiõngega ju veekogu äärde lolli mängima ei lähe, kus samal ajal on riigile altkäemaksu (püügiõigustasu tasunud) kodanikud uhkete ja kaasaegsete kalapüügiriistadega kala püüdmas. Aga just see armetu lihtkäsiõng, see eelajalooline narrus, on seatud §10 lõikes 1 kohustuslikuks tingimuseks neile EV kodanikele, kes tahavad igaühele antud õigust (§ 6 lg 1)kasutada. Nii et võta või jäta: kui just loll ei taha olla – pühi suu sellest õngepüügiõigusest, millest § 6 just esimesena kõneleb, täiesti puhtaks ja looda siiski, et ehk lõpuks ometi seaduseandja taipab, kui suurteks narrideks ta nii oma kodanikke peab ning annab kasvõi õngepüügiõiguse kodanikele tagasi niisugusel kombel, mis neid ei alavääristaks.

Õnneks on peale õngepüügiõiguse, mis on nullilähedane, § 6 lg 2 andnud veel võimaluse soetada omale harrastuspüügiõigus või kutseline püügiõigus. Neist viimast, s.o ka kõigi suuremat õigust kalapüügil, vaatleme lähemalt käesoleva kirjutise teises osas. Esimese osa lõpetamiseks meenutame veel veidi ajalugu, s.o seda, kuidas “lihtkäsiõng” käsiõnge asemele sai. Ajendiks oli ahvenapüük Peipsi järvel, mida keskkonnaminister Villu Reiljan ilma seadust rikkumata ohjata ei osanud. Villu Reiljan andis korralduse muuta kalapüügieeskirja ja eeskirja lisati siis lihtkäsiõnge kirjeldus (§ 3 lg 2), mille kohaselt koosneb lihtkäsiõng suvalise pikkusega ridvast, kuni 1,5 ridva pikkusest nöörist, üheharulisest konksust ja võib olla varustatud raskuse ning ujukiga. Kalapüügiseaduses aga oli endistviisi teisiti ja just KÄSIÕNG oli see igaühe õiguse alusel kasutada lubatud püügiriist. Seetõttu tegi õiguskantsler keskkonnaministrile ettekirjutise viia kalapüügieeskiri taas kooskõlla kalapüügiseadusega. Järgnes enam kui aasta täielikku vaikust, kus keegi ei tundnud huvi, missuguse käsiõngega kala püütakse. Siis, kui kõik oli juba unustuse hõlma vajunud, lasi Villu Reiljan kalapüügiseaduse muutmise seaduse muutmise seadusega muuta KPS just nii, et see oleks kooskõlas kalapüügieeskirjas kirjeldatud Villu Reiljani jupatsitega ehk eelajaloolise lihtkäsiõngega.

2. Kalapüügi võimaluste arvutamisest ja jaotamisest kutselisel kalapüügil

Jätame hetkeks kõik muu kõrvale ja süveneme sellesse, kuidas peab KPS ning selle § 13⁴ lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 412 kohaselt kalapüügivõimalusi kutselisel kalapüügil arvutama ja jaotama. Kõigepealt paneme kõrva taha tõsiasja, et kutselise kalapüügi luba võib olla kahel kujul, s.o kalalaeva kalapüügiloana või kaluri kalapüügiloana, mis tähendab, et luba võidakse anda nii füüsilisele isikule kui juriidilisele isikule ehk Majakovski sõnul kas aurikule või inimesele. Tingimuseks seejuures on, et luba taotlev isik oleks kantud äriregistrisse ettevõtjana ja tema üheks tegevusalaks oleks märgitud kalapüük (§ 13 lg1).

Kaluri kalapüügiloa alusel tohib püüda meres20 msamasügavusjoonest kaldapool (erandiks on lestapüük, mida võib teha ka ülalpool sügavamas vees). Kuna ka rannikumeri allpool20 msamasügavusjoont on kalavaesemaks jäänud, siis ei saa tavaliselt kõiki kalurite taotlusi kalapüügivõimaluste osas rahuldada ja kalapüügivõimalusi tohib seadustmööda anda vaid valitsuse poolt lubatud püügivõimaluste piires (edaspidi LPV) loa taotleja enese ajaloolise kalapüügiõiguse ehk osaku alusel (edaspidi O). Taotletud aastaks taotlejale arvutatud kalapüügivõimalusi nimetatakse seetõttu kaluri ajaloolisteks kalapüügivõimalusteks (edaspidi APV).

Vabariigi Valitsuse määruse nr 412 § 9 annab APV arvutamiseks sellise valemi:

APV=O x LPV,

kus, nagu eespool juba vihjatud APV saab olema taotletaval aastal kaluri kalapüügivõimaluseks, mis väljendab kasutada lubatud kalapüügiriistade liiki ja arvu, LPV aga on taotletavaks aastaks lubatud kalapüügivõimaluste summa kas maakonnale või veekogule või veekogu osale ning see antakse ka püüniste liikide viisi. O aga on taotleja osak ehk kõlavama nimega tema ajalooline kalapüügiõigus väljendatuna suhtarvuna, mis arvutatakse ka igat liiki kalapüügiriistade kohta eraldi. Määruses nr 412 § 9 on antud O arvutamiseks selline valem:

O=T/S_n,

kus T on loa taotleja poolt eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud kalapüügivõimaluste summa ja S_n on kõigi taotlejate poolt samal veekogul eelmise kolme aasta jooksul õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste kogusumma. Selgituseks olgu öeldud, et kalapüügivõimalus loetakse õiguspäraselt omandatuks, kui see võimalus on kalapüügiloale kantud.

Nüüd võib vist öelda, et eespool toodud valemid APV ja O arvutamiseks on lihtsad ja arusaadavad ning igal juhul ei ole neis keerulist midagi, kuigi tüütut tööd nõudvat on palju. Aga selle töö eest makstakse ka korralikku palka ning arvutaja ametinimetuski on prestiižne: kalapüügi korralduse ja andmete analüüsi büroo peaspetsialist.

APV on tänastes oludes ja tänases KPS-s sätestatu tõttu rannakaluri jaoks väga oluline ja tähtis. Seepärast on loomulik eeldada, et loa väljaandja (s.o ka püügivõimaluste arvutaja) püüab olla võimalikult täpne ning suhtub korrektselt nii KPs-s kui määruses nr 412 toodusse ja on samas ka aus iga loa taotleja suhtes. APV-de arvutuslehed ja lubade väljaandmise otsused, mille kohustuklikus lisaks arvutuslehed on, aga räägivad paljust laiduväärsest. Seda muidugi siis, kui seaduste eiramist saab laiduväärseks pidada. Arvutuslehtedelt selgub, et määrav ei ole alati kalapüügiloa taotleja osak (O), s.o tema ajalooline õigus ja määravad ei ole ka seaduslikku jõudu omavad valemid ning isegi valitsuse poolt antud LPV, vaid määravaks osutub tihti hoopis APV arvutaja suva, kusjuures selle suva jõul kaotavad kehtivuse ka lihtsad aritmeetikareeglid. Nii saab APV arvutuslehtedelt näha, et võrdsete tegurite korrutised võivad üksteisest erineda 3 ja enam korda. Nii on toimitud kõik need 7 aastat alates 2005. aastast, mil PM KMO ja kalamajandusosakonna koosseisu kuuluva kalapüügikorralduse ja andmete analüüsi büroo peaspetsialistid APV-de arvutamist alustasid. Ometi on need võltsarvutused ka ülemuste poolt õigeks tunnistatud ja kinnitatud. Kuidas on see võimalik? Ei tea, kuid asjaosalised ikka teavad ning heal juhul saavad ehk lehelugejad sellest ka teada. See toimub muidugi juhul, kui avalikuks saanud saladuselt tahetakse katet kergitada. Kui ei taheta, siis elame kott peas edasi. Ja kiidame ikka ka Valitsust sellegi eest, et asjad veel hullemad pole.

Mis aga on säärase pettuse kalurite eest varjatuna hoidnud? Minu arvates on selleks olnud peaspetsialistide „väikesed nipid.“ Üks nippidest on see, et ei täideta määruse nr. 412 § 12 lõikes 2 sätestatud nõuet. Selles nõudes öeldakse, et juhul kui kalapüügivõimaluse taotlus on väiksem kui taotlejale arvutatud APV, siis näidatakse ära mõlemad. Nii ja ainult siis näeks tagasihoidlik taotleja, et ta võinuks rohkem taodelda ning seda sama näeksid ka teised taotlejad ja järeldaksid, et LPV pole veel ammendunud. Ja siis ei jääks peaspetsialistidele APV-de esmasel jaotamisel juba oma kirbuturgu, kus nad teevad mis tahavad. Muidu või raha eest – see on juba iseküsimus, mis selles loos veel teemakohane pole.

Teine nipp, mis pärast 2006. aastaks tehtud APV-de jaotamisel kasutusel on olnud, seisneb selles, et ei tehta nagu 2006. aastaks siiski tehti: APV-de esmase jaotuse kokkuvõtet. Ka see jätab kalurid pimedusse, sest nad ei näe arvutuslehtedelt kas LPV on ammendunud, ületatud või jaotus on väiksem kui LPV. Lühidalt – asjast huvitatute jaoks on jäetud see kõik saladuseks ja jaotajate kirbuturg suureneb nõnda veelgi, sest nii LPV ületamisi kui vaegjagamisi on küll olnud nagu arvutuslehtedelt näha saab see, kes vaeva ei pelga, et ise kokkuvõtteid teha ja neid LPV – ga võrrelda.

Lõpetuseks veel meie põllumajandusministri kahest erinevast seisukohast kutselise kalapüügi ja kutseliste rannakalurite suhtes. Esimene neist on kirjas niimoodi: “Asjaolu, et kutselise kalapüügiga tegelemine ei anna isikutele küllaldast sissetulekut rahuldava elatustaseme tagamiseks, on praktikas hakanud suruma kalapüüki pigem lisatulu andva kõrvaltegevuse rolli.” See aga tähendab ju ka kutselise kalapüügi kui sellise kadumist ja kutselise kaluri muutumist harrastuskaluri sarnaseks – ainult selle vahega, et ta võib püütud kala legaalselt müüa, harrastuskalurit aga seadus seda teha ei luba (vähemalt kala esmastele kokkuostjatele). Aga seadust saab ka muuta ning siis kaoks see imepisike vahe kutselise ning harrastuskaluri vahel päris ära.

Teine põllumajandusministri seisukoht, mis on võetud kirjast nr 6 – 1/090341/0904432 on selline: “Kui kalavarust ei piisa isegi selleks, et tagada kaluritele küllaldane sissetulek rahuldavaks elatustasemeks, siis ei saa kalavaru kasutamist lubada isikutele, kelle toimetulek ei sõltu kalapüügist saadavast tulust (sh MTÜ-d ).” Tegelikult aga saab küll ning päris kooskõlas kehtiva kalapüügiseadusega (vt § 13 lg 1). Kas minister ei tunne seadust või ajab niisama suusooja juttu? Ei tea, aga eeltsiteeritud jutt paika ei pea. Vaadake ainult APV-de arvutuslehti ja te näete, missugune kirju seltskond (kelle toimetulek küll ei sõltu kalapüügist saadavast tulust) sinna kokku aetud on ja igal ühel neist on seaduspärane õigus ammutada sellestsamast piskust kalavarust (millest kutselised kaluridki  peavad iseend ja oma peret ränga tööga ülal pidama) just niipalju kui viitsivad.

JÄRELDUS: Seadus ei kaitse kutselist kalurit sugugi rohkem kui õngepüügiõiguslast, kellele nagu pilkeks surutakse kätte Villu Reiljani jupats ehk eelajalooline lihtkäsiõng (§ 10 lg 1).

Kui õngepüügiõiguslasele sai saatuslikuks sant minister, siis kutselisel kaluril on vaenlasi rohkem: alates hülgest ja kormoranist kuni tulnukani välja, kes krabavad kokku kaluritele kuuluvaid APV-sid ning trügivad sellisesse vaestemajja nagu rannakalandus on. Miks? See on siililegi selge.

Seesugusel taustal ehk ongi sobilik vahend vahekordade selgitamiseks ka APV-de kirbuturg, mille meie maakonnas ja pisut kaugemalgi on käivitanud PM KMO kalapüügi korraldamise ja andmete analüüsi büroos peaspetsialistidena töötavad nägusad daamid. Selleks, et omaenese sõna vaikselt (võibolla ka tulusalt), kuid mõjusalt sekka öelda kaastundest kutseliste kalurite suhtes, sest kiirem lõpp teeb vähem valu.

Kaljo Vinn
seni veel kutseliste kalurite kirjas olev pensionär