Milleks meile ametiühing? (3)

Milleks meile ametiühingÜheksakümnendate alguses meenutas kirjanik Andres Langemets tuntud ütlust, et ametiühing on kommunismi kool. Niisugune leninlik printsiip oli tõesti aus aastakümneid tagasi. Kirjanik püüdis seda põhimõtet kleepida uue Eesti vabariigi ametiühingutele.

Kogu ühiskond oli noil aastail uuenemas. Nii ka ametiühingud, mis tõepoolest olid nõukogudeaegsete ametiühingute järglased. Nimetada kommunismi kooliks aga uue vabariigi töötajate ühingut oli selge viga ja liialdus. Ametiühingud uuenesid oma juhi Siim Kallase juhtimisel, tööd jätkas Raivo Paavo.

Mis “asi” see ametiühing üldse on?

Nüüdseks on ametiühingute seisund ühiskonnas kõvasti muutunud. Ametiühing on kärbunud nagu talveks tallele pandud õun.

Põhikirja keeles on ametiühing organisatsioon, mis tekib ainult töötajate soovil ja algatusel selleks, et töötajate ühisel jõul ja koostöös tööandjaga parandada töö- ja elutingimusi ning kaitsta töötajate õigusi ja huve.

Olen 11 aastat töötanud ametiühingus (enamiku sellest ajast keskliidus) ja üheksa kuud metsatöötajate liidus. Seepärast arvan teadvat ametiühinguid ka seestpoolt.

Minultki on kümneid kordi küsitud, miks peaks inimene kuuluma ametiühingusse. Kurdetakse, et maksa vaid liikmemaksu, aga vastu ei saa midagi. Kas see on ikka nii?

Tosin aastat tagasi moodustati iseseisev Eesti ametiühingute keskliit ja võeti vastu põhikiri. Selle järgi oli sündimas ühendus, mille eesmärgiks oli solidaarse ühistegevuse kaudu tagada ametiühinguliikmete tööalaste, majanduslike, sotsiaalsete huvide kaitse ja esindamine.

1991. aasta algul kirjutasid peaminister Edgar Savisaar ja ametiühingute keskliidu esimees Siim Kallas alla sotsiaaltagatiste üldkokkuleppele alanud aastaks. See oli üks esimesi valitsuse ja ametiühingute üldkokkuleppeid endises sotsialismileeris.
Sellest saigi alguse sotsiaal-dialoogi rakendamine Eestis.

Esimene leping sõlmiti valitsusega, mis iseenesest on ebaloogiline. Lepingu sõlmimisel avaldas peaminister lootust, et uus leping jääb unikaalseks ja edaspidi sõlmitakse sotsiaalseid lepinguid juba tööandjatega.
Aasta hiljem oli loodud Eesti tööstuse keskliit, kellega sõlmiti sotsiaaltagatiste üldkokkulepe, millega tunnistati teineteist võrdväärse partnerina.

See pikk tagasipilk kahe aastakümne tagusesse aega oli vajalik vastamaks küsimusele, milleks on vaja ametiühinguid.

Võiduks kõrgem alampalk

Eesti ametiühingute keskliit tegi mullu ettepaneku tõsta töötasu alammäära 325 euroni kuus alates 1. juulist 2011. Senine töötasu alammäär 278,02 eurot (4350 krooni) kuus ja 1,73 eurot (27 krooni) tunnis kehtis alates 2008. a jaanuarist. Ent tööandjad ei olnud nõudmisega päri!

Neli aastat ei olnud tööandjad valmis alampalka suurendama. Siiski kandsid ametiühingute pingutused lõpuks vilja ja selle aasta algusest on miinimumpalk erasektoris 290 eurot kuus ja 1,80 eurot tunnis. Olulisem on ehk moraalne väärtus, kuna ametiühingute ettepanekut võeti kuulda.
Selline võit ongi üks põhjuseid, miks tasub kuuluda ametiühingusse. Ei tööandjad ega valitsus oleks alampalka tõstnud, selles võite kindlad olla.

Ametiühingute vastuseisuta oleks ka pensioniiga praegusest veelgi kõrgem. Ametiühingud on seisnud pikalt ka selle eest, et töötukassamaksed langeksid. Oldi vastu sellele, et valitsus täidaks riigikassa auke töötukassa reservide arvel.
Ametiühingute keskliidu juhatus kritiseeris teravalt riigikogus heakskiidetud seadusemuudatust, mis jätab töötuskindlustushüvitisest ilma töötud, kes alates 2013. a lahkuvad töölt poolte kokkuleppel või omal soovil. See hüvitis, mis pidi korvama töötajate tagatiste vähendamise uues töölepingu seaduses, oli üks olulisemaid punkte 23. aprillil 2008. aastal sõlmitud ametiühingute, tööandjate ja valitsuse kolmepoolses kokkuleppes.

EAKLi juhatus tõdes, et sellise käitumisega näitas valitsuskoalitsioon üles reetlikkust ja süüdimatust, rikkudes sotsiaalpartnerluse head tava pidada läbirääkimisi heas usus ja täita saavutatud kokkuleppeid.
Eriti küüniliseks teeb koalitsiooni sõnamurdlikkuse asjaolu, et veel mullu sügisel põhjendas valitsus töötukindlustuse maksemäära säilitamist 4,2% tasemel just vajadusega luua täiendavaid reserve nende töötuskindlustushüvitiste maksmiseks, mis napilt pool aastat hiljem tühistati.

Mis kasu on riigi rikkusest inimestel, kelle arvelt see rikkus tuleb?
Sellised otsused jätavad avalikkusele mulje, et praegused valitsejad juhivad riiki nagu vabrikut ning käituvad palgaliste direktoritena, kelle ainus ülesanne on töötajaid pitsitades omanikele kasumit teenida. Et siis Euroopa riigijuhtidega ühise laua taga kiidelda: vaadake, kui suurepärased on minu juhitava üksuse tulemused!

Midagi ei ole tasuta saadud

Ühing on aastatega saavutanud paljusid õigusi, mida töötajad peavad enesestmõistetavaks.
Soomlastel on tabav ütlemine, et midagi pole saadud tasuta, kõik on aastakümneid kestnud ühiste pingutuste tulemus. Just ametiühing on saavutanud oma liikmetele tagatisi ja soodustusi, mis enamikul inimestest puuduvad.

Kolmepoolse (meil küll lonkava) koostöö tulemusena on sündinud kokkulepped, mis (nagu alampalk) kehtivad ka nendele töötajatele, kes ühingusse ei kuulu. Selle põhimõtte üle on palju vaieldud, sest miks peaksid ühed katma laua, mille äärde tulevad kõik sööma?

Praegu kuulub Eestis ametiühingutesse napilt kümnendik töötajaid (kui arvestada ka teisi keskliite). Kui liikmeid oleks rohkem, oleks ka ühing võitlusvõimelisem ja oleks saavutatud kõrgem alampalk ning töötajatele vastuvõetavamad tööseadused. Siis ei tekiks ka küsimust, mida ametiühing mulle annab.

Mida vähem on niimoodi küsijaid, seda tugevam ühing on. Praegu on aga kahjuks nii, et iga aastaga väheneb liikmeskond umbes kümnendiku võrra. Tänavuse aasta alguse seisuga on ametiühingute keskliitu kuuluvates liikmesliitudes töötajaid umbes 30 000.

Tõnu Vare
“ametiühinguhunt”,
suvesaarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 332 korda, sh täna 1)