Mäletan isapoolse vanaema juttu, kuis ta käinud noorpõlves pere ja Pärni küla noortega Randvere parunipere korraldusel Abrukas hundijahil. Püügivõrku ajajaiks. Parunid olevat Abrukasse toonud hirvepaari. Paraku ilmunud välja kaks kurja hunti, kes ajujahiga külarahva ja Saaremaa parunitest jahimeeste ühistegevuses kinni püütud.
Hunti polevat vanaema ise Abrukas näinudki, olnud noodatiiva teises otsas. Jaht olevat olnud paljude osalejatega, järgiti jahipasuna signaale. Olnud nooremale rahvale lõbus ettevõtmine. Juhtunud see vististi 19. sajandi lõpukümnendil.
Teine hundilugu juhtus 20. sajandil, pärast Stalini surma. Autobaasi nr 11 bussijuht Variku Aadu ajanud sportlastega kodu poole sõites Lõuna-Eestis hulkunud hundi bussi alla. Hukkunud hunt toodud Saaremaale. Saanud hundihävitamise eest riigilt rahalise preemia ka.
Lugu oli aastaid Saaremaal populaarne jutuaine jahimeeste järelpeol. Hukkunud hundist aga tehti topis ning pandi Kuressaare piiskopilossis rahvale vaatamiseks. Kui koid topist pole ära söönud, on ta seal kusagil klaasi taga tänini.
Hiiumaa libahundist metsaõde
Kolmas huvitav hundilugu 20. sajandi viimasest veerandist on Hiiumaalt. Jutustati, et Hiiumaal olevat liikumas üks libahunt, keda ajujahi aegu hirmutamiseks traadi külge kinnitatud punased lehvivad riideräbalad ei pidavat. Ning kelle eluküünalt ka osavaimad Eesti jahimehed ei suutvat hõbekuulita kustutada. Küll aga olevat tema kolhoosikarja lambukeste eluküünla agaraks kustutajaks. Too arvatav libahunt rünnanud enamasti kolhoosilambaid. Vähem eralambaid.
Hiiumaa libahundi kohta liikus noil aastail oma 20 naljalugu. Kui palju neis tõtt oli, on iseasi. Kas seda hunti üldse oligi? Igatahes õnnestus mul 1970-ndail aastail Hiiumaal suvepäevadel esinemas käies õhutul süüa lambalihašašlõkki, mille kohta praadijad muheledes väitsid: “Sööme Hiiumaa libahundi murtud ja kolhoosi varadest maha kantud talleliha.” Hoiatasid: soojal keskööl merre ujuma minnes peab igaks juhuks passima, et sööja ei satuks kuuvalgusesse. Libahundi “biovälja” vägi võivat liha söönu omakorda libahundiks moondada. Selle vastu olevat Hiiumaal toona aidanud vaid fooliummütsikeste kandmine söömise ajal. Viimase võtte tõhusust tunnistas tänavu ootamatult avalikult üks Eesti riigimees oma “tähendussõnana”.
Loen Saarte Häälest sageli: Saaremaal on asunud taas tegutsema hundid. Teevad veretööd kohalike lambukeste hulgas. Vast on see Natura kaitseala projekti soovitud positiivne tulemus? Muistse loomakoosluse taaskehtestamine meie “soojenevates suvedes” on seega tõesti edenenud.
Kõrinärijad olevat Euroopa Liidu kõrgete ülemuste erikaitse all. Kohalikul maamehel on kõvasti ära keelatud hunte oma krundil isegi oma lamba kaitseks tulistada.
Hunt, mutant- või libahunt?
Ka 120 aastat tagasi ei tohtinud Saaremaa talumats ise hunti lasta. Seda väitis mulle eelmisel aastatuhandel üks Saia küla Piilassoo talu elupõlistest kõvadest jahimeestest. Tollalgi olnud hundijaht vaid parunite eesõigus.
Kuulates oma kunagist ülikooli sporditunni kaaslast, tänast loomade hingeelu hiilgavat tundjat Aleksei Turovskit TV-s huntidest kõnelemas, arvas temagi: Saaremaa lambamurdjad polevat ikka vististi päris puhtalt hundid. Pigem n-ö mutanthundid. Vallasisaks siis ilmselt ringirändav Aljoša-nimeline “male-hunt” – metsaolend. Raskem on ju ette kujutada taltsast õuekoera vägivallatsevalt ahistamas vanamoelist hundineidu.
Tallinna loomaaia teadlase arutelu meenutas mulle sõja järel Sõrvest Kuressaarde elama asunud jutuka naabrinaise Sohvi sõrvemurdelisi pajatusi ümbruskonna lastele tänaseks saarlastega hästi (ja lõplikult) lõimunud sõrulaste rahvuslikest õuduslugudest. Puuga-kakast, vedaja tegemisest, Moosese Seitsmenda raamatu salatarkustest, libahuntide tegevusest… Seda 19. sajandi tihedalt asustatud Sõrvemaal (kokku elas Saare maakonnas 1922. aastal 51 177 inimest).
Meenus ka tema Väike-Sadama tänavas elanud õde Meeta, kes oma sõnutsi oskas lammaste keelt (igatahes jooksid tema kuus lammast tõesti truult perenaise järel ja käitusid sündsalt!) ning sõrulaste nõia-“kuntse” libahuntide vastu. Nood olevat olnud (vähemalt osaliselt) “libahunti jooksnud” tolleaegsed feministid-vanatüdrukud, kes oma kibestumises murdnud ennekõike talumeeste lambaid. Muide, libahundiks jooksmise alustamise loits oli üpris roppude sõnadega.
Kas mitte hundinuhtlus pole saarlastele kinkinud veel ühe turistide meelitamise võimaluse – reklaamida Saaremaad ehtsate libahuntide saarena? Nagu Dracula vampiiride lossi Rumeenias.
Tehkem oma puudusest voorus
Mitte asjata ei kirjutanud saksa verd mees aastakümneid tagasi: kõige arukam oleks oma puudusest teha voorus. Kuna Saaremaal lambaid ju murtakse, miks mitte süüdistada lambamõrvades hoopis libahunte ja taotleda Euroopa Liidult projektitoetust kohaliku omapärase paganliku rahvauskumuse säilitamiseks-toetamiseks 35 000 lamba väärtuses?
Ka “Hõbevalge” tuleks turismis kasutusele võtta. Tegi ju kadunud president Lennart Meri oma “Hõbevalgega” alguse ilusale muinasjutule Kaali meteoriidikraatri ülimast tähtsusest Euroopa kultuuris.
Euroopa rikastest paikadest saabuvaid seikluslaevu ootav küpses eas reisisadam uneleb-igavleb tänini saare põhjakaldal poissmeesteõhtuid pidajate massi (tänavu saabuvat vaid kolm laeva!) oodates.
Libahundi legendiga oleks võimalus luua Saaremaal pikapeale Rumeenia vampiirilugudele vääriline kohalik legend. Kuressaare lossi “sissemüüritud rüütli” legend ja Mustjala pulmarongi etendused võiksid anda täiendavalt ideid.
Salme muinaslaevadest leitud algatusvõimeliste noormeeste luustike põhjal võib arvata: 1000 aastat tagasi käidi Saaremaal-Sõrvemaal väljastpoolt saart üpris elavaid poissmeesteõhtuid pidamas. Vaevalt jäid viimased oma tormakuselt-lärmakuselt maha tänastest briti noormeeste poissmeheõhtutest Tallinna vanalinnas.
Saarlase Enn Kreemi toimetatud “Eesti Laevanduse aastaraamatus 2010” ilmus Tallinna saarlase Arvo Seäse kaunite maakaartidega illustreeritud artikkel (“Kus asus Saaremaa müütiline Uus Sadam – Portus Novus?”), kus autor tõdeb: randumiskoht on vist leitud. Võib arvata, et 1000 aastat tagasi polnud noortel Saaremaal–Sõrves–Muhumaal sugugi igav. Kõike seda saaks ju ära kasutada turistidele Saaremaa põnevast kadunud minevikust luiskelugusid puhudes.
Turistlike lugude avardamiseks võiks üle lugeda 20. sajandi esimesel poolel Oskar Looritsa koostatud raamatu liivlaste rahvauskumustest. Seda lugedes tundusid need mulle igiomaselt tuttavaina Sõrve Sohvi pajatustest. Miks on need sarnased?
Anti Liiv
Saarlane
Uued uudised:
http://www.ejs.ee/et/uudised-ja-teated/970-ulukiseirearuanne-2012.html
SOOVITUS:
Ligi kuuendik kogu Eestis 2011 murtud lammastest murti Saaremaal, samas elas seal vaid umbes kolmekümnendik meie huntidest. Saaremaal on lammaste asustustihedus Eesti maakondadest kõrgeim, samuti ei ole seal varasema huntide puudumise tõttu rakendatud selliseid karja kaitsemeetmeid, nagu mandril. Hundi (nagu ka teiste suurkiskjate) kahjustused kompenseeritakse riigi poolt, millest tekib hundi kaitsmisele hind. Selle järgi läks üks hunt riigile aastal 2011 maksma Saaremaal umbes 5 korda rohkem, kui mandri- Eestis. Samas on asurkonna säilitamise seisukohalt mandri-Eestis elava hundi väärtus märgatavalt suurem ja seda seetõttu, et Saaremaa on isoleeritud ning isendite vaba liikumine saare-mandri vahel olulisel määral takistatud. Seetõttu on nii looduskaitselisest kui ka majanduslikust seisukohast mõistlik mitte hoida hundi pesakonda (lambaid murdvaid hunte) Saaremaal ning olemasolevad piiratud rahalised ressursid kasutada mandri-Eestis kahjustuste kompenseerimiseks ja ennetamiseks.
LOOTUS:
Tervet mõistust teistele otsustajatele, kes paneksid paika Saaremaa vajaliku hundiarvukuse, millega välistataks hundikindlamate aedade rajamise vajadus kogu Saaremaa karjakasvatusele (viimased nuhtlusisendid kütiti veiste rünnakutelt) ja sellega jääks Saaremaa huntide kaitsmisele suurenev, vähemalt 100 kordne hinnatõus riigile olemata (ennetusmeetmete toetusena).
Mõistlikum oleks seda raha tõesti kasutada meie NATURA alade arendamiseks, mitte sigivate hundiperede poputamiseks, kes muudaksid elu Saaremaal peagi oioi kui keeruliseks.
Osaliselt nõus,aga avata ennast spetsialistidest huntide alal targemaks?Oled oma ala spetsialist,aga see artikkel on pisut mööda,varem kirjutasid paremini,seda lugu lugesin huvita.