Saaremaa – libahuntide maa (2)

Mäletan isapoolse vanaema juttu, kuis ta käinud noorpõlves pere ja Pärni küla noortega Randvere parunipere korraldusel Abrukas hundijahil. Püügivõrku ajajaiks. Parunid olevat Abrukasse toonud hirvepaari. Paraku ilmunud välja kaks kurja hunti, kes ajujahiga külarahva ja Saaremaa parunitest jahimeeste ühistegevuses kinni püütud.

Hunti polevat vanaema ise Abrukas näinudki, olnud noodatiiva teises otsas. Jaht olevat olnud paljude osalejatega, järgiti jahipasuna signaale. Olnud nooremale rahvale lõbus ettevõtmine. Juhtunud see vististi 19. sajandi lõpukümnendil.

Teine hundilugu juhtus 20. sajandil, pärast Stalini surma. Autobaasi nr 11 bussijuht Variku Aadu ajanud sportlastega kodu poole sõites Lõuna-Eestis hulkunud hundi bussi alla. Hukkunud hunt toodud Saaremaale. Saanud hundihävitamise eest riigilt rahalise preemia ka.

Lugu oli aastaid Saaremaal populaarne jutuaine jahimeeste järelpeol. Hukkunud hundist aga tehti topis ning pandi Kuressaare piiskopilossis rahvale vaatamiseks. Kui koid topist pole ära söönud, on ta seal kusagil klaasi taga tänini.

Hiiumaa libahundist metsaõde

Kolmas huvitav hundilugu 20. sajandi viimasest veerandist on Hiiumaalt. Jutustati, et Hiiumaal olevat liikumas üks libahunt, keda ajujahi aegu hirmutamiseks traadi külge kinnitatud punased lehvivad riideräbalad ei pidavat. Ning kelle eluküünalt ka osavaimad Eesti jahimehed ei suutvat hõbekuulita kustutada. Küll aga olevat tema kolhoosikarja lambukeste eluküünla agaraks kustutajaks. Too arvatav libahunt rünnanud enamasti kolhoosilambaid. Vähem eralambaid.

Hiiumaa libahundi kohta liikus noil aastail oma 20 naljalugu. Kui palju neis tõtt oli, on iseasi. Kas seda hunti üldse oligi? Igatahes õnnestus mul 1970-ndail aastail Hiiumaal suvepäevadel esinemas käies õhutul süüa lambalihašašlõkki, mille kohta praadijad muheledes väitsid: “Sööme Hiiumaa libahundi murtud ja kolhoosi varadest maha kantud talleliha.” Hoiatasid: soojal keskööl merre ujuma minnes peab igaks juhuks passima, et sööja ei satuks kuuvalgusesse. Libahundi “biovälja” vägi võivat liha söönu omakorda libahundiks moondada. Selle vastu olevat Hiiumaal toona aidanud vaid fooliummütsikeste kandmine söömise ajal. Viimase võtte tõhusust tunnistas tänavu ootamatult avalikult üks Eesti riigimees oma “tähendussõnana”.

Loen Saarte Häälest sageli: Saaremaal on asunud taas tegutsema hundid. Teevad veretööd kohalike lambukeste hulgas. Vast on see Natura kaitseala projekti soovitud positiivne tulemus? Muistse loomakoosluse taaskehtestamine meie “soojenevates suvedes” on seega tõesti edenenud.
Kõrinärijad olevat Euroopa Liidu kõrgete ülemuste erikaitse all. Kohalikul maamehel on kõvasti ära keelatud hunte oma krundil isegi oma lamba kaitseks tulistada.

Hunt, mutant- või libahunt?

Ka 120 aastat tagasi ei tohtinud Saaremaa talumats ise hunti lasta. Seda väitis mulle eelmisel aastatuhandel üks Saia küla Piilassoo talu elupõlistest kõvadest jahimeestest. Tollalgi olnud hundijaht vaid parunite eesõigus.
Kuulates oma kunagist ülikooli sporditunni kaaslast, tänast loomade hingeelu hiilgavat tundjat Aleksei Turovskit TV-s huntidest kõnelemas, arvas temagi: Saaremaa lambamurdjad polevat ikka vististi päris puhtalt hundid. Pigem n-ö mutanthundid. Vallasisaks siis ilmselt ringirändav Aljoša-nimeline “male-hunt” – metsaolend. Raskem on ju ette kujutada taltsast õuekoera vägivallatsevalt ahistamas vanamoelist hundineidu.

Tallinna loomaaia teadlase arutelu meenutas mulle sõja järel Sõrvest Kuressaarde elama asunud jutuka naabrinaise Sohvi sõrvemurdelisi pajatusi ümbruskonna lastele tänaseks saarlastega hästi (ja lõplikult) lõimunud sõrulaste rahvuslikest õuduslugudest. Puuga-kakast, vedaja tegemisest, Moosese Seitsmenda raamatu salatarkustest, libahuntide tegevusest… Seda 19. sajandi tihedalt asustatud Sõrvemaal (kokku elas Saare maakonnas 1922. aastal 51 177 inimest).

Meenus ka tema Väike-Sadama tänavas elanud õde Meeta, kes oma sõnutsi oskas lammaste keelt (igatahes jooksid tema kuus lammast tõesti truult perenaise järel ja käitusid sündsalt!) ning sõrulaste nõia-“kuntse” libahuntide vastu. Nood olevat olnud (vähemalt osaliselt) “libahunti jooksnud” tolleaegsed feministid-vanatüdrukud, kes oma kibestumises murdnud ennekõike talumeeste lambaid. Muide, libahundiks jooksmise alustamise loits oli üpris roppude sõnadega.
Kas mitte hundinuhtlus pole saarlastele kinkinud veel ühe turistide meelitamise võimaluse – reklaamida Saaremaad ehtsate libahuntide saarena? Nagu Dracula vampiiride lossi Rumeenias.

Tehkem oma puudusest voorus

Mitte asjata ei kirjutanud saksa verd mees aastakümneid tagasi: kõige arukam oleks oma puudusest teha voorus. Kuna Saaremaal lambaid ju murtakse, miks mitte süüdistada lambamõrvades hoopis libahunte ja taotleda Euroopa Liidult projektitoetust kohaliku omapärase paganliku rahvauskumuse säilitamiseks-toetamiseks 35 000 lamba väärtuses?
Ka “Hõbevalge” tuleks turismis kasutusele võtta. Tegi ju kadunud president Lennart Meri oma “Hõbevalgega” alguse ilusale muinasjutule Kaali meteoriidikraatri ülimast tähtsusest Euroopa kultuuris.
Euroopa rikastest paikadest saabuvaid seikluslaevu ootav küpses eas reisisadam uneleb-igavleb tänini saare põhjakaldal poissmeesteõhtuid pidajate massi (tänavu saabuvat vaid kolm laeva!) oodates.

Libahundi legendiga oleks võimalus luua Saaremaal pikapeale Rumeenia vampiirilugudele vääriline kohalik legend. Kuressaare lossi “sissemüüritud rüütli” legend ja Mustjala pulmarongi etendused võiksid anda täiendavalt ideid.
Salme muinaslaevadest leitud algatusvõimeliste noormeeste luustike põhjal võib arvata: 1000 aastat tagasi käidi Saaremaal-Sõrvemaal väljastpoolt saart üpris elavaid poissmeesteõhtuid pidamas. Vaevalt jäid viimased oma tormakuselt-lärmakuselt maha tänastest briti noormeeste poissmeheõhtutest Tallinna vanalinnas.

Saarlase Enn Kreemi toimetatud “Eesti Laevanduse aastaraamatus 2010” ilmus Tallinna saarlase Arvo Seäse kaunite maakaartidega illustreeritud artikkel (“Kus asus Saaremaa müütiline Uus Sadam – Portus Novus?”), kus autor tõdeb: randumiskoht on vist leitud. Võib arvata, et 1000 aastat tagasi polnud noortel Saaremaal–Sõrves–Muhumaal sugugi igav. Kõike seda saaks ju ära kasutada turistidele Saaremaa põnevast kadunud minevikust luiskelugusid puhudes.
Turistlike lugude avardamiseks võiks üle lugeda 20. sajandi esimesel poolel Oskar Looritsa koostatud raamatu liivlaste rahvauskumustest. Seda lugedes tundusid need mulle igiomaselt tuttavaina Sõrve Sohvi pajatustest. Miks on need sarnased?

Anti Liiv
Saarlane