Kalateadlane: kvoote poleks Eestisse vaja (2)

kalateadlane

KALALETI ÄÄRES: Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi direktori Toomas Saadi sõnul tohiks lesta püüda alles siis, kui too on kudenud. Foto: Sander Ilvest

Täna lõpeb kalateadlaste ekspeditsioon Vilsandile, mis tänavu toimub juba 20. korda. Edasi uuritakse kalu Liivi lahes, Väinameres ja Soome lahes. Teadlaste eesmärk on rannikukalade varu hindamine, et leida lahendusi kalade arvukuse säilitamiseks.

 

“Meie eesmärk on, et kalurid saaksid ka kolme aasta pärast kala püüda. Me ei kontrolli, vaid anname nõu,” kõneleb ekspeditsiooni juhtiv Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi direktor Toomas Saat. Sel aastal osaleb ekspeditsioonil ligi 15 inimest. “Niisama tudengeid me pole siia kaasa võtnud, väljaõppe peavad nad saama ikkagi mujal,” täpsustab Saat.

Ülepüük ja kudealade vähesus

Põhilised põhjused, miks kalavarud vähenevad, on ülepüük ning kalade kudemiseks sobivate kohtade vähesus. Püüdmiseks sobiv kala on Saadi sõnul järglasi andnud vähemalt korra elus.

Eelmisel kuul peeti EL-i põllumajandus- ja kalandusnõukogu istung, kus seati Euroopa kalanduspoliitika eesmärgiks viia 2015. aastaks kalavarud heale järjele neis riikides, kus see võimalik, ning 2020. aastaks kõigis Euroopa riikides. “Ma ei usu, et see täielikult õnnestub,” lausub Saat kahtlevalt.

Peamised töönduskalad Eestis on räim, kilu, tursk ja lõhe (nende varu hinnatakse rahvusvaheliselt) ning paljud rannikumeres elavad liigid – lest, ahven, koha, mitmed karpkalalised jt. Kalanduse osakaal on Eesti sisemajanduse kogutoodangus üsna tagasihoidlik, moodustades alla protsendi.

“See on Eesti mõistes tühine. Ka meie olulisemad püügikalad moodustavad Euroopas väga väikese osa, seega ei tasuks Eesti kalavaru töönduslikku tähtsust ülehinnata,” on Saat veendunud.

Kalandusnõukogu otsused mõjutavad Saadi sõnul ennekõike teisi riike. Eestit puudutavad need vähem. Kvootide kehtestamine nõuab senisest palju suuremas mahus uurimistööd ja enamiku liikide puhul ei tasu see Saadi sõnul Eestis majanduslikult ära.

“Selleks on vaja teada kalade arvu kokku ning seda, palju võib püüda,” sõnab Saat. Kvootide süsteemile alternatiiviks on püügipiirangute (näiteks lubatud püügivahendid ja nende silmasuurus, püügikeeluajad ja -kohad) kehtestamine lähtuvalt katsepüükidel ilmnevast uute põlvkondade tugevusest ja kalade arvukusest.

Näiteks lubatakse teatud püünisega püüda teatud arv päevi, sest püünise keskmine päevasaak on enam-vähem teada.

Plaanis on kaardistada kalade kudealad. Selleks tuleb Saadi sõnul välja selgitada merepõhja seisund. Näiteks mudasel alal võib kala küll kudeda, aga kalalooted – marjaterad – kattuvad mudaga ja hukkuvad hapnikupuuduse tõttu.

Pärast kudealade seisundi hindamist saab keskenduda põhiküsimusele, kuidas nende alade seisundit parandada või kudemist toetada näiteks kunstkoelmute abil.

Euroopas on saaki sattunud soovimata kalade tagasiheitmine vette aktuaalne probleem ja seda tahetakse keelata. Eestis on see keelatud juba ammusest ajast.

Eelkõige on tagasiheite põhjuseks piirangud, näiteks alamõõdulisi kalu ei tohi püüda. Seega, kui mõni sobimatu kala on sattunud võrku, heidetakse see tagasi vette. Seda kontrollib inspektsioon, ent kontrolli teostada on Saadi sõnul keeruline. Juba aastaid tagasi käivitati projekt, mille käigus saadetakse Eesti lipu all sõitvatele kaugpüügi kalalaevadele kaptenist sõltumatu vaatleja, kes jälgib püügi reeglipärasust ja kogub ka kalavaru hindamiseks vajalikke andmeid.

Kalapüük kui elustiil

Keskkonnaministeeriumi andmetel on Eestis 75 kala- ja sõõrsuuliiki, kellest 44 elab magevetes. Saadi sõnul kasvab see arv pidevalt võõrliikide arvelt, kellest mõned jäävad meie vetesse ka püsielanikeks. Ühe näitena toob Saat esile hõbekogre, keda toodi Eestisse 1940ndatel, ent nüüdseks on teda kõik kohad täis.

“Klassikaline harrastuspüük suureneb Eestis hoogsalt, seda eelkõige sisevetes – jõgedes ja järvedes,” räägib Saat. Haugi on meres vähem, mistõttu ka selle merest püüdjate arv on väiksem. “Meriforell on tavaline, eriti kevaditi,” sõnab Saat.

Lõhega on olukord keerulisem. Eestis on kümmekond jõge, kus lõhe looduslikult sigib. Oht seisneb Saadi sõnul selles, et need jõed on üsna väikesed ja lõhe (aga ka teiste siirdekalade – meriforelli, jõesilmu jt) kudemiseks sobiv ala on meie jõgedes üsna piiratud, suuresti seetõttu, et paljudele varem kalade poolt kasutatud koelmutele on pääs tõkestatud inimeste ehitatud tammidega.

Angerja olukord lootusetu

Angerja puhul on olukord suhteliselt lootusetu, sest angerjavastsete hulk, mis tuleb Golfi hoovusega angerja kudemisalalt Euroopa läänerannikule, on katastroofiliselt vähenenud. Angerjavastsete (“klaasangerjate”) saamine kalakasvatustes on praktiliselt lootusetu. Angerjavastsete vähesuse üheks põhjuseks võib olla Sargasso merre kudema minevate suguküpsete angerjate vähesus, mistõttu on mõistlik angerjapüüki piirata, räägib Saat.

Võrkudega on Eestis lubatud püüda ka harrastuspüüdjatel, ent tegelikkuses ei ole võrk harrastuspüügivahend. Siiski võiks rannaelanikel Saadi sõnul olla võimalus enda tarbeks kala püüda.

“Üks-kaks võrku inimese kohta, kes püsivalt saarel elab, võiks ikka olla,” arvab Saat.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 719 korda, sh täna 1)