Kui J. Monnet ennustas II maailmasõjas inglaste võitu, sest selle nimel oli valmis võitlema kogu rahvas alates põlvepikkusest poisikesest, siis Eesti noored on lähtunud vanasõnast “Kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab” ning läinud tööle välismaale. Paljud neist ei näinud muud võimalust – elu tahab elamist, lapsed koolitamist, laenuraha (sh õppelaenu oma) tagastamist. Paljud tuleksid tagasi, töötaksid kodukohas, kasvataksid siin omad lapsed.
Saaremaal on “kaduma läinud” ligi 3000 inimest. Reaalsuses on meie lähiaastate kadu veelgi suurem – tänane arvukaim põlvkond vanuses 24–29 eluaastat on küll meie maakonna rahvana üle loetud, kuid tegelikult on ka nendest suur osa juba saarelt lahkunud – kes õpib kõrgkoolis, kes on ajutiselt välismaal (lähiriikides töötavad pendelrändurid, lühemaks perioodiks välismaale siirdunud jt). On teada, et paljud ei tule niipea või üldse kunagi saarele tagasi.
Aeg tõele näkku vaadata
Mõned poliitikud lohutavad meid, et rahvastiku vähenemine ongi omane kogu arenenud maailmale ja me ei saa sinna midagi parata. Lohutust võib leida ka sellest, et kellelgi läks veelgi halvemini, näiteks lätlastel ja leedulastel. Või et meie vallas polegi veel olukord kõige hullem ja viidatakse naabrite suunas.
On aeg tõele näkku vaadata – kui me kohe midagi ette ei võta, saab veel hullem. Inimesed on maalt läinud, sest pole tööd. Kui täna mõni ettevõtja looks maale mingi ettevõtte, oleks ta kohe silmitsi tõsiasjaga – pole kusagilt võtta töötajaid. See omakorda seab kahtluse alla investeeringu mõttekuse. Veidi analüüsides teeb ta investeeringu pigem linna. Juba ongi käes olukord, kus ligi 70% saar-lastest on oma igapäevaelus linnaga tihedalt seotud.
Kuressaarest sõltub maakonna areng enam kui kunagi varem.
“Mida kõrgem on kartulikuhi, seda kaugemale kartulid veerevad,” ütles mõni aeg tagasi Garri Raagmaa, kui rääkis meie regiooni demograafilisest olukorrast. Seega peab üha enam jälgima, et Kuressaare ja selle lähiümbrus oleksid investoritele atraktiivsed, et seal loodaks töökohti ja et kaugema kandi rahvas pääseks ka ühistranspordiga tööle ja koju. Kas selliseid tõmbekeskusi võiks olla enam? Millised on Orissaare, Leisi, Kihelkonna jt keskuste võimalused? Võimalik, et üht-teist saaks veel ära teha. Kui me midagi olulist ei tee, siis see aeg, kus võimalusi enam pole, koputabki uksele.
Oluline on muuta mõtteviisi
Kui iga eesti naise kohta sünnib keskmiselt 1,5 last, tähendab see, et uues põlvkonnas on iga naine andnud järglase enda eest ja iga kahe naise peale ka ühe mehe eest. See ei ole piisav. Arvestades asjaolu, et tüdrukuid sünnib vähem kui poisse, ei ole järgmises põlvkonnas enam iga naise kohta uut sünnitajat.
Laulva revolutsiooni ajal, mida nüüd hellitavalt “beebibuumiks” kutsume, oli sündimuskordaja veidi üle kahe. See on normaalne jätkusuutlik näitaja, mida ei saa buumiks kutsuda. Sellel ajal lauldi kooris: “Maa tuleb täita lastega, maa omaenda lastega” ja räägiti, et meid, eestlasi, peab olema vähemalt miljon. See oli 1980ndate lõpus. Ka see oli demopoliitika.
Mõtteviisi muutmine on vähemalt sama oluline kui sündimuse rahaline toetamine. Tahame tublide eesti perede tublisid lapsi – neid, keda oodatakse ja armastatakse. See nn beebibuumi-põlvkond on jõudnud sünnitusikka, sellest ka väike sündimuse kasv viimastel aastatel. Mida saame teha selleks, et need lapsed sünniksid, sünniksid just Eestis ja kasvaksid just eestlastena? Kas oleme kasutanud ära kõik võimalused? Kas väärtustame lapsi, vanemaid, peret, kodu, armastust ja mitte ainult rahvusromantika ajel, vaid ka tegudes? Siim Kiisleril on viis last – minu silmis on see kõva sõna.
Piret Pihel
Saaremaa Arenduskeskuse juhataja, kahe lapse ema
Loading ...
Tulevik on mitte beebides vaid vanavanemates. Laste kasvatamises on kõige olulisem vanavanemate roll. Nemad loovad turvatunde. Kuni kooliminekueani.
Ei lasteaiad, teler, internett, kool, sõbrad ei suuda seda mida, suudaksid vanavanemad, kui vaid tahet oleks.
Maailm tahab odavat tööjõudu ja tarbimiskultust, kirikutena mõjuvad nüüd kaubakeskused.
Maailm on lõpilkult võõrandumas loomulikust ja siirast elust. Aga nagu me kõik nii ka ja eriliselt palju vajavad seda lapsed.
Vanadel võiks olla rahu ja aega, oskust ja kogemust mida jagada. Tähtis on kanda edasi väärtusi, geneetilist võimekust, meistrioskusi.
Meie rahva kestmise küsimus on küll aktuaalne, kuid lootusetu. Niikaua kui vanad ei osale oma lastelaste kasvatamises on jamad.
Hetke on SKP prioriteet ja vanadele sunnitöölaager. Pered peavad mõtlema perekeskselt ja unustama riigi. Paljusi asju on targem omal jõul teha või peredega koos. Maakoolid, toiduringid, söögikohad, puhkemajandus….
Ühele rahvale on kõige suurem varandus siiski terve, elujõuline vanaisa. Kellel on vanaisad hoolige ja innustage neid. Ehk oleme unustanud nad või siiski, on alati meiega läbi õpetaud elutarkuse, oskuste…
Just vanavanemad peaksid juhtima ja riike edasi vedama. Mida noorem seda enam energiat kulutavad lammutamisele, eiramisele, tühikargamisele, kiibitsemisele. Ehk meie vanavanemaid kasutada riigijuhtimises, mis peaks olema lihtne, ülimalt koservatiivne. Konservatiivne eluhoiak loob stabiilsuse ja välistab petu ja rikastumisskeemid ahnetele ettevõtjatele. Kuid riik peab edendama oma inimeste kestmist ja hoidma üleval õnne ja turvatunnet. Selleks on meil vaja armastatud tööd ja töövilju. Ja lihtsaim tee on olla ise peremees ja parajalt väikeses mahus kõike seda teha….
Täna siis kaks artiklit nutulaulu, et eestlased ei sigi. Külvatakse kollektiivset süütunnet üle kogu rahva, et mis RIIGIST nii saab.
Aga palun, võtke oma mõistuseraas kokku ja analüüsige, milles on põhjused, kes või mis on meid selleni viinud. Vaadake ajalukku, võrrelge tänaseid ja toonaseid olusid. Alustame kasvõi kulutustest INIMESEKS olemisele. Kui suured on kulud eluaseme soetamisele ja selle säilitamisele. Milline on täna reaaltootjate(teenindajate) ja administreerijate suhtarv ja mis peamine; kui suur osa loodud rikkusest jagatakse ringi.
Kui täna on ca 10% rahvastikust võimetekohase rakenduseta st “ülearused” kellega pole midagi peale hakata. Kui ühiskond riigi näol toodab heidikuid, sest primaarne on rahavoog läbi riigikassa, inimene on taandatud pelgalt (tootmis)vahendiks. Sissetulekute reaalset ostujõudu purevad isukalt nii inflatsioon kui kõikvõimalikud riukalikult seatud kaudsed maksud. Saagem ja jäägem ikka odavtööjõu maaks nagu juhtivpatrei loosung üles kutsub.
Ma leian, et tänase olukorra eest kannavad moraalset vastutust kodumaised juhtivpoliitikud, sest nemad on seadnud end otsustajate toolidele ja suunanud 20 aastat riigi arengut. Mingi seosetu mulin demokraatiast ja rahvast, kui “kõrgema võimu” kandjast ei veena enam paljusid – ravhad ei otsusta enam ammu oma saatuse üle. Üle maailma valitseb RAHA, läbi ostetavate-müüdavate poliitikute.
Mis saab riigist ja mis saab Saaremaast?
Saaremaa hääbub, teha pole midagi, kallis koht elamiseks ja üsna tuimavõitu! Palgad väiksed , kinnisvara sama hinnaga mis mandril. Inimene lahkub sinna, kus parem ja parem on praegusel ajal noortel mandril. Minu oma kaks last on mandril ja ma ei tea ka oma tutvusringkonnast, kellel lapsed siia tagasi on tulnud. Kohalikud Saarlased, kes pole mandril elanud ei suuda ette kujutada, millised võimalused on noortel mandril, nii töökohtade suhtes kui ka õppimisvõimaluste kohta. Lisaks sellele vabaaja veetmine ja erinevate kultuuriürituste külastamine, millel ei ole kunagi takistuseks praamisõit.
Saaremaa jääb, ära ei kao ta kuhugi, aga küsimus on selles, et milline ta saab olema juba 5 aasta pärast ja milline 10 aasta pärast.
Mina arvan,et meie yhiskonnas 4 pere mudelit.Esiteks mees ja naine,kes tahavad lapsi,teiseks mees ja naine,kes ei taha lapsi.Kolmandaks mees ja mees,kes ei saa lapsi ning naine ja naine,kes samuti ei saa lapsi.Ja kured ei lenda ka enam nii madalalt,et suudaksid aidata.Siit järeldus,et yks pere ei suuda täita seda lynka.
See siin nii mage ja sisutühi üllitis, et seda pole mõtet isegi kommenteerida mitte. Üllitise autor peaks kõigepealt oma oravaparteilastest leivaisadelt küsima, miks selline katastroofiline olukord on tekkinud ja alles siis siin paberit määrima tulema.
Tundub, et see lugu on taas kirjutatud selleks, et pildil olla, midagi muud asjalikku selles küll ei leidu.
Eks tühi tünn kõmisegi ikka ju kõikse valjemeni, mis muud.Edevus ei anna häbeneda, edevusedzinn vajab ju väljalaskmist.
Maripuu jutt on ääretult õige!