Viiuldaja Johannes Põlda läheb Sibeliuse akadeemiasse

Viiuldaja Johannes Põlda läheb Sibeliuse akadeemiasse

SEPAPOISIST SIBELIUSE AKADEEMIASSE: Kuressaares viiulimänguga kolmeaastaselt algust teinud Johannes Põlda alustab sügisel viiuliõpinguid põhjanaabrite kuulsas Sibeliuse akadeemias. Foto: erakogu

Kuressaarest pärit Johannes Põlda on üle mitme aasta ainus Eesti noor keelpillimängija, kel õnnestub muusikaõpinguid jätkata Soomes Sibeliuse akadeemias.

Johannes Põlda, kes tänavu lõpetas Tallinna muusikakeskkooli, oli just eile ametis Soome minekuks vajalike dokumentide täitmisega.
“Alustasin Kuressaare muusikakoolis kolmeaastaselt õpetaja Laine Sepa käe all,” rääkis noormees, kes vanemate jutu järgi oli ise endale pilli välja valinud.

“Ema ütles, et olin soovinud mängida seda “pulgaga pilli”, küllap vist seepärast, et käisime perega palju kontsertidel juba siis, kui olin paariaastane,” avaldas noor muusik, täpsustades, et orkestrist paistis viiul siis tallegi silma, sest oli “lava servas esimene orkestripill”.

Mäng kasvas tööks

Ka Põlda esimene õpetaja Laine Sepp mäletab Johannese tulekut muusikakooli.
“Eks ma alguses ikka pelgasin ka, sest nii väikese lapsega polnud ma varem töötanud, kuid kuna poiss ise tahtis – see on pillimängu juures kõige olulisem –, siis läksid algul rohkem mänguga alustatud viiuliõpingud üle järjest tõsisemaks tööks,” meenutas Sepp.
Selle kõige “tagajärjeks” oli osavõtt rahvusvahelisest konkursist Tbilisis ja edukas esinemine koos Tbilisi kammerorkestriga konkursi lõppkontserdil. Johannes oli siis vaid 7-aastane ning päris koolijüts olnud vaid mõned päevad.

Järgnevatel aastatel lisandusid juba rahvusvahelised konkursid: Enescu nimeline konkurss Rumeenias ja “Noor muusik” Tallinnas.
Staažikas pedagoog märgib, et tal oli nauding Johannesega töötada – igaks tunniks olid poisil tükid selged ning Sepp teeb sügava kummarduse Johannese vanematele, kellest teistelgi vanematel tasuks eeskuju võtta.
“Johannese isa leidis igal õhtul pärast poisi lasteaiast kojutulekut aega, et jälgida poja harjutamist,” teab Sepp, olles kindel, et lapsest ei tule midagi, kui vanemad pole toeks ja kui õpilasest, õpetajast ja lapsevanematest koosnev nn edukuse kolmnurk ei näe üht eesmärki.
“Ma ise mäletan ennast “Sepapoisina” (nii kutsutakse poisse, kes Laine Sepa juures õpivad) kuskil 5aastaselt ning sel suvel, kui oli Gruusia konkurss, mis minu jaoks oli rohkem seiklus kui tõsine konkursiks ettevalmistamine,” meenutas Johannes Põlda, kes oli siis siiralt imestunud, et õpetaja käskis tal iga päev harjutada.

Üsna ruttu sai lapsele aga selgeks, et talle lihtsalt meeldib viiulit mängida ja umbes 4. klassis leidis Johannes, et pillimängust võiks saada ka tema elukutse. Sestap siis tuligi Johannese sõnul loogilise jätkuna viiulimäng ning harjutamisest oli saanud mitte niivõrd kohustus kui armastus viiulimängu vastu. “Lisaks ootas mind Tallinnas superõpetaja Ivi Tivik, kellele olen õpetaja Sepa kõrval siiralt tänu võlgu.”

Sünnilinna ei unusta

Siiani on Johannes koos noorema venna Heldur Harryga osalenud igal sügisel Kuressaare muusikakoolis korraldataval poiste keelpillifestivalil. Ka uuest kooliaastast üle lahe õppima asuv Johannes on sünnilinna festivali kuupäevad oma kalendrisse üles tähendanud.

“Kahjuks ei ole see festival mõeldud üliõpilastele, aga külalisesinejana olen kohal, eriti kui kutsutakse ja oodatakse,” lubab ta, innustades kõiki nii täitma oma unistusi kui ka tegelema nii kauni alaga nagu seda on muusika.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 523 korda, sh täna 1)