Saaremaa – see on minu maa!

Raadiouudiste juht saatis mulle kirja, milles muretses, et ütlen üpris tihti sõnades “õ” asemel “ö”. Nõndaks, mõtlesin ma, seitse aastat Saaremaal rändamist on oma tulemuse andnud!

Kui hakkasin aga kirjutama Saaremaast ja sellest, miks ma siin käin, mõtlesin: mis see siis ära ei ole! Seitset aastat polegi aga nii kerge kirja panna, kui leheruum piiratud. Seepärast ei kirjutagi ma kronoloogiat, vaid kirjeldan elu ja hetki.
2005. aasta suvel rääkisime kaaslasega, kellega olime äsja tutvunud, Saaremaaga seotud lapsepõlvemälestusest. Et kusagil olla järv, kuhu meteoriit oli kukkunud.
Lapsepõlve Saaremaa-käigust mäletasin vist ainult seda, et seisin Väikese väina tammi ületades bussis püsti ja kisasin umbes nii: “Oh, kui kaunis, see on minu maa!” Võib-olla oli see natuke teisiti… Kes teab?

Niisiis, 2005. aasta augustis otsustasime kaaslasega Saaremaale tulla. Loomulikult autostopiga.
Selle tee algul juhtus aga üks omapärane lugu. Esimeses autos, mis peatus, istus kaks naisterahvast, kes meid kiiresti peale käsutasid ja ütlesid, et nemad sõidavad Viljandist ainult Kõpuni. Kuid oh üllatust – tagaistmel korvis oli kass! Ja naised päästsid kassi “va kurja vanamehe” käest, kes oli otsustanud kassi eluküünla lõpetada nii pea, kui kass poegib. Kassipojal oli aga nii kiire maailma tulekuga, et ta sündis… autos. Tahtmata kalduda müstikasse, arvan praegugi, et sellel oli tähendus.

Pääsukesed – tõelised reisijad

Esimene armas üllatus oli see, et pääsukesed olid praamil tõelised reisijad. Praamikaptenid olid südamlikud inimesed, et lasid pääsukestel pesa teha, pääsukesed aga vaprad linnud, kes suutsid merel poegi kasvatada.
Nüüd on uued praamid ja pääsusõbralikkust meeskond enam tõestada ei saa, aga ega pääsukesed nii väga trügigi sinna. Kuid praamirahva südamlikkus ja heatahtlikkus on jäänud. Tunda saan seda kas või siis, kui viimasel minutil praamile jooksen!

Pääsukesed on nüüd kogunenud sadamasse ja varsti ehitatakse nende pesad kinni, sest “korralikud inimesed” ei salli pääsukesi ja piletimüüginaised saavad pidevalt sõimata “korralike inimeste” käest, kes saarele tulevad. Seda rääkis mulle üks kapten, kui juhuslikult ta auto peale hääletasin.
Tuleme siiski selle esimese ja müstilise rännu juurde tagasi. Kaali hääletasime järgmisel päeval Kuivastu teeotsast kaks tundi! Me ei teadnud kohalikest bussidest midagi. Lõpuks viis meid kohale üks vanapaar. Ja siis toimus taas midagi omapärast. Millegi pärast veetsime aega südaööni Kaali järve ääres ja imetlesime seda paika. Armastus selle paiga vastu oli sündinud!

Maasilinnas annab turistidele nõu proua Mahe! Seitse aastat tagasi hellitas Maasilinnas tulijaid meri ja sabata kass. Mahele peaks aga andma Saaremaa turismiedendaja tiitli –ta on Maasilinna elav tarkus! Ja oh üllatust, pärast pooletunnist tutvust kutsub ta maanteeränduri kohvi jooma. Tavaliselt ta seda ei tee.
Pärast rasket avariid arvasid arstid, et ma enam käima ei hakkagi, või kui, siis kepiga. Elukaaslane oli mind selles hirmus lihtsalt maha jätnud.

2008. aasta 1. mail koristas kogu Eesti esmakordselt kodumaad ja teatas: “Teeme ära!” Selle asemel, et olla korralik kodanik ja koristada kodumaad, otsustasin tulla hoopis Saaremaale maja ostma. Loomulikult hääletades. Ma olin ju karkudeta, elulusti täis inimene. Maja küll ei ostnud, kuid sain kaks võrratut sõpra. Mõlemad saarlased, kes Saaremaad oma hinges kannavad. Müstilisi ja omapäraseid teid pidi tulid ka teised saarlased. Tutvusime nendega Rakvere teatri sünnipäevapeol. Ja kohe oli selge: meid ühendab Saaremaa.

Nüüd peaks vist kirjutama millestki negatiivsest. Sellest, mis häirib. Kuidas ma saan aga solvuda mehe peale, kes keset üksikut metsateed hääletaja peale võtab, endal pluus verepritsmeid täis? Ta käis külas mullikat tapmas, kuna too oli vigastanud puusaluu. Kuidas saan solvuda kaluri peale, kes merelt tulles jääb teepervele arutama teemal “mitte kuidagi aru ei saa, miks kala võrgus nii vähe ja miks räimekilo eest nii vähe makstakse ja kui restorani lähed, maksab räimepraad neljast räimest neli eurot”?

Võib-olla kirjutan raamatu

Või kuidas saab solvuda minu ja ilmataadi vahelise lepingu peale, et alati, kui tulen Tagarannalt, hakkab vihma sadama, ja ma saan läbimärjaks? Või kuidas sa solvud külamehe peale, kes räägib oma ettekujutuse Salme muinaslaevast, selle meeskonnast ja lahingutest? Või siis, kui kahurite põletamise ööl kuulad veidike vintis kaaslaste lugusid Aleksander Suurest ja Venemaast. Öös hõõguvad kahurid on kõige ilusam asi, mida ma olen Eestis näinud! Pea sama kaunis kui Anglas olev dolomiit, mis jutustab oma lugu.

Kuidas ma saan solvuda öise Salme meremühina peale, mis võtab mu sõbra kaisust ja kutsub mere äärde? Meri mühiseb Salmel teistmoodi kui Kuressaares. Ta lausa uriseb! Aga mitte kurjalt.
Ja nüüd, aasta pärast nimemuutmist saan ma öelda, et ma pole enam vihane isegi oma nimekaimude peale, kes mu nime Saaremaal ära kasutasid ja kopsakaid arveid tegid. Pigem olen neile tänulik ja õnnelik, et nimemuutus toimus just Saaremaal! Poleks osanud arvatagi, et ma oma rändudel Saaremaa ametnikega kokku puutun! Tundsin end nagu vabas Pariisis – ei mingeid rumalaid küsimusi, ei mingeid solvanguid, ei salatsemisi. “Puhas rõõm,” ütlevad pariislased selle peale.

Jah, natuke häirib, et Kaalis ei osata hinnata rahvusvaheliselt tunnustatud meteoriitikateadlast ja ta peab oma raamatuid ja teadmisi jagama koolimajast laenatud vanal toolil. Miks ta ei võiks oma tarkust jagada põhikraatri juures laua taga istudes?
Viimasest saarel käigust saab varsti kuu aega. Siis rääkis üks noormees mulle, et ta ei taha Saaremaal töötada ja käib seepärast Soomes ehitamas. Seal on sotsiaalsed garantiid paremad ja tööandja jälgib tööohutustehnika nõudeid. Palk olla ka parem. Võta või jäta – tal on õigus.

Ehk peakski Saaremaa kuuluma Soomele? Piltlikult ju kuulubki. “Saaremaa on nagu välismaa,” ütles mulle kunagi ajakirjanik Inno Tähismaa.
Saaremaal on meretagune elu ja saarlased oskavad hoida oma brändi. Saaremaa tarbijate ühistu kauplustes on müügil Saaremaal toodetud leib, lihatooted, juust, või. Ehk nagu minu hea tuttav Kristjan ütleb: “Ega siis enne saa mandrile minna, kui Liiva poest leib-sai ostetud pole.”

Ma ei saa siin kirjutada, mida ma arvan Saaremaal turistidest, sest ma ei tunne neid ega tea nende hingeelu. Mina ei ole turist. Pigem rändaja, vaatleja.
Võib-olla kirjutan Saaremaa nägemistest ja juhtumistest kunagi raamatu. Üks peatükk on kindlasti pühendatud Kuressaare linnateatrile, sest nende etendus “Igavene kapten” heliseb siiamaani mu sees.

Piret-Päiv Rist
ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 498 korda, sh täna 1)