Moelooja valmistas rõivad erivajadustega inimestele

UUED RÕIVAD: Tom Rüütel kiidab ekstra talle valmistatud kehakatteid. Foto: Kärt Hammer

Eesti kunstiakadeemias moedisaini õppiva Sille Sarapuu magistritöö erineb massimoest – nimelt sai saarlanna valmis kollektsiooni erivajadustega inimestele.

“Need riided lähtuvad põhimõttest, et ühel inimesel oleks võimalikult lihtne neid teisele – riietumisel abivajajale – selga panna,” seletas kunstiakadeemia moedisaini erialal magistrikraadi saanud Sille Sarapuu. Näiteks on püksisäärtel tõmblukud, mis lihtsustab lamava inimese riietamist, kuna enamikku ratastoolis olijaid riietatakse lamavas asendis.

Üllatusmoment – lihtsamini selga

“Tüütumate nööpkinniste asemel olen kasutanud trukke. Nende jaoks, kelle käte liikuvus on piiratud, on taskud nii pükstel kui ka pluusil sellise nurga all, kuhu inimese käsi kõige paremini liigub. Pluus avaneb õlgade pealt laiemalt, et oleks lihtsam käsi varrukatesse aidata,” rääkis Sarapuu.

Põhjus, miks moedisainer oma lõputöös massimoe loojatest erineda tahtis, on ühelt poolt empaatia, teisalt oli kollektsiooni loomine tingitud reaalsest vajadusest. “See võikski olla normaalne, et riideid õmmeldakse lähtuvalt meie vajadustest,” sõnas Sille Sarapuu, lisades, et on ebanormaalne, kui paneme selga midagi, mis on ebamugav või mille selgapanemisel tuleb vaeva näha ja käsi-jalgu väänata. “Ja see ei käi tegelikult ainult erivajadustega inimeste kohta,” nentis äsjane magister.

Sille Sarapuu magistritööks oli kollektsioon kuuele inimesele, igaühele neist sai tehtud just tema vajadusi arvestav komplekt. “Sünnipäraste erivajadustega inimestel on tihti ebaproportsionaalne keha, arvestasin iga keha mõõte ja seda, missugune lõige oleks kehale kompliment. Iga komplekt lähtus ka inimese iseloomust ja stiilist, seda näiteks värvide ja kangaste valikul,” rääkis Sarapuu.

Moemagistri sõnul olid modellid üllatunud, kuna nad ei olnud ise varem sellele mõelnud, et nende riided võiksid kuidagi lihtsamini selga käia. “Nad olid lihtsalt aktsepteerinud seda, mida poest saab,” tähendas Sarapuu. “Me tegime töö käigus proove ja nende käigus otsustasime koos, mis oleks kõige parem lahendus. Esmapilgul jäid nad minu tehtud asjadega rahule.”

Tom Rüütel, kellele kuulub üks komplekt kollektsioonist ja kes riietumisel igapäevaselt abi vajab, lausus rõivaste kohta vaid kiidusõnu: “Minu jaoks on see esiteks järjekordne suur võimalus selliseid riideid proovida, see on väga huvitav, teisalt muidugi oleks põnev jälgida, kuidas inimesed, kes mind ümbritsevad, nende riietega hakkama saavad. Ja muidugi on need ilusad ka.”

Sille Sarapuu sai oma magistritöö idee ja alguse kooliprojektist “Fashion Empowerment”, mille eesmärk oli leida sihtgrupp, kelle vajadusi massimood ei rahulda. Probleemikeskse lähenemise ja sihtrühma esindajaga tehtud koostöö tulemusena töötati välja konkreetse inimese vajadustele vastav riidekomplekt, millest moelooja sai inspiratsiooni magistritöö kollektsiooni teemaks.

Riiete suurim puudus on nende hind

Sille Sarapuu sõnul on tema magistritöö valdkond Eestis vähetuntud ja vajab erivajadustega inimeste seas tutvustamist. Niisuguste riiete valmistamise teenuse ainukeseks miinuseks ja mõtlemiskohaks peab noor moelooja hinda, mis on niivõrd individuaalse lähenemise korral erivajadustega inimestele, kellel ei ole lihtne tööd leida ja riigi toetusest ei piisa, liiga aeganõudev ja kallis.

Hetkel on Sille Sarapuu alustanud tööd Baltikas Montoni naisterõivaste disainerite assistendina ning tulevikuplaane tehes püüab ta meie kiiresti muutuvas maailmas avatud meelt säilitada. Erivajadustega inimestele mõeldud riiete disainimist peab Sarapuu põnevaks ja praktiliseks ning usub, et tegeleb omanäolise ja Eestis veel vähetuntud valdkonnaga ka edaspidi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 457 korda, sh täna 1)