Kuidas sul käsi käib, Orissaare vald? (10)

Parteide rahastamisskandaalide valguses võib tõdeda, et midagi on mäda siin Eesti riigis.

Tegelikult see meid enam väga ei üllatagi. Tundub, et poliitikasse on korruptsioon sisse kirjutatud, aga see teeb kurvaks. Meelde tuleb Andrus Kivirähki “Rehepapp”, kus autor toob julma otsekohesusega välja eestlase kehva iseloomu. On auasi, kui sa suudad riigile või naabrile käkki keerata, tehes seda pettes, kombineerides ja mahhineerides – omakasu, rehepaplus ikka üle kõige. Kas poliitikas pole tõesti võimalik ausaks jääda? Tundub, et mitte, sest siis puksitakse sind lihtsalt kõrvale.

Kuhu oma jutuga sihin? Tuletan meelde, et järgmised kohalikud valimised on juba aasta pärast. Millegipärast ainult valimiste aegu lähevad kõik elevile ja hakkavad uurima, mida üks või teine kandidaat lubab, vähem küsitakse, mida ta seni on valla heaks teinud. Valimiste vahepeal püsib unine vaikus ja kõik oleks nagu kõigega rahul. On see ikka nii?
Väidan, et Orissaares valitseb siiani terav vastuolu vanameelsete ja uuemeelsete vahel.
Millal lõpeb kitsarinnaline suhtumine, et kuna varem ei ole siinkandis niimoodi tehtud, siis me seda ei taha? Teatavasti on elu pidevas muutumises – arengus, aga sellega kaasa minna kardetakse.

Isikliku sümpaatia reegel

Väikeses kohas (mitte ainult meil) toimib isikliku sümpaatia reegel – kui sa mulle ei meeldi, siis on kõik su teod automaatselt valed. Ometi korrutavad kõik psühholoogid: ära kiida või laida inimest, vaid kiida või laida TEGU. Me keegi pole täiuslikud. Paistab aga, et inimlik kadedus ei lase meil iialgi seda mõttelaadi omaks võtta ning seetõttu valitseb pidev patiseis. Koostöö opositsiooni ja koalitsiooni vahel puudub, aga kellele see kasuks tuleb? Valla arengule igatahes mitte.

Meeldetuletuseks: meie vallavolikogu koosneb 15 liikmest, kellest kaheksa kuulub koalitsiooni (nn valitsev partei) ja seitse opositsiooni. Komisjone on kuus ning sinna võib kuuluda ka tavakodanik, kui komisjoni esimees ta valib. Põhitöö peakski käima komisjonides, aga kas see ka toimib? Hakkab silma, et osa komisjone (haridus-, revisjoni- ning kultuuri- ja spordikomisjon) on vahepeal laiali saadetud, kuna nad ei käinud koos nii mitu korda aastas, kui põhikirjas ette nähtud. Kas see ei meenuta nõukogude aega, kui koosolekuid tuli pidada vaid “linnukese” pärast, ilma sisulise aruteluta?

Olen ise käinud mõnel volikogu istungil ja võin kinnitada, et põhimõttelistes küsimustes (vallavanema umbusaldamine, MTÜ Orissaare Sport) igasugune koostöö vastaspoolte vahel puudus. Tundus, et inimesed polnud viitsinud probleemi süüvida, näiteks asjaosaliste käest asju üle küsides. Rumal ei ole ju see, kes nõu küsib, vaid see, kes arvab ise kõike teadvat.
Vaid palgalisel vallavalitsusel (11 liiget) on iga päev kaheksa tundi aega endale asjad peensusteni selgeks teha. Volikogu või komisjoni liige peab oma vaba aega ohverdama. Samas peaks ülimuslik võim just volikogu käes olema. Illusioon?
Veel üks tõsine etteheide nii vallavalitsuse kui ka volikogu liikmetele: kui te ei käi valla üritustel, kuidas te siis üldse teate, mis vallas toimub?

Kuhu jäid valla esindajad?

Saan aru, et igale poole ei jõua, aga alles hiljutisel emadepäeva kontserdil, mis sel aastal toimus spordihoones ja oli tõeliselt vaimustav, vaatasid inimesed üksteisele otsa ja küsisid: kus siis valla esindajad on? Avaliku elu tegelane peaks arvestama sellega, et ta eraelu on luubi all ja tal peab olema sisemine kohustus oma valla inimeste toimetustega kursis olla. Võimu võõrandumine rahvast on kahjuks kogu Eesti probleem.

Vallalehe kaudu oleks huvitav teada saada, milliste teemade üle komisjonides arutletakse, mis on probleemid, aga kindlasti ei soovi keegi lugeda kuiva protokollilist juttu. Otsene küsimus: mis on iga komisjoni senise kolme aasta suurim saavutus ja mida tahetakse veel teha? Sama küsimuse esitaksin valla spetsialistide töö kohta. Samuti kibeleb keelel küsimus, millal taastatakse lasteaiatöötajate 2009. aastal 7% vähendatud palgad ja millal tõstetakse kooli abipersonali naeruväärset töötasu (kõrgharidusega lasteaiaõpetaja täiskoha palk on 550 eurot ja kooli koristajal 290 eurot kuus, sellest veel maksud maha) – need ametikohad on ju puhtalt valla rahakoti peal. Mil moel need inimesed küll toime tulevad? Arvata võib, et vanemate, laste või abikaasade toel, aga see ei ole ju normaalne. Küsimused ei ole absoluutselt pahatahtlikud, vaid ainult uudishimust ajendatud. Elame ju infoajastul, aga tahaks, et keegi keerulise seadustekeele inimlikult lahti seletaks. Vastamine on muidugi vabatahtlik.

Roomlastel on vestlus. “Mis sa sellest vennast arvad?” – “Ei oska midagi arvata.” – “Aga sa tunned teda ju 20 aastat?” – “Jah, aga ma pole teda kordagi võimu juures näinud.”
Kuna sarnaseid probleeme esineb teisteski valdades, olin nõus artikli avaldamisega mõlemas Saaremaa ajalehes (algselt ilmus see Orissaare Teatajas). Oleks tore, kui see ärgitaks diskuteerima valusate probleemide üle, sest vaikimine elu edasi ei vii.

Mis puutub anonüümsetesse netikommentaatoritesse (pean silmas pahatahtlikkust), siis inimesena tunnen neile kaasa – eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasandil. Aga arstina ütlen: kui selle inimese vaimne pinge saab sel moel maandatud, teeb see tervisele vaid head. Mina isiklikult kavatsen arvamust avaldada nüüd ja edaspidi ainult oma nime all.

Elo Lember
Orissaare perearst

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 896 korda, sh täna 1)