Sakslane Günter Peipmann saatis Saaremaa muuseumile kirja, milles avaldas soovi leida oma 1944. aastal kadunuks jäänud isa haud.
Peipmann tahab leida surnuaeda, kuhu on maetud tema isa säilmed. Kirjas on välja toodud tee, mida mööda armee, kuhu isa kuulus, 1944. aastal liikus.
“Väga keeruline on teada täpset kohta, kus ta hukkus, kuigi väeosa liikumine on suuremas osas teada,” ütles Saaremaa muuseumi kultuurharidustöö osakonna juhataja Raul Salumäe.
Tema sõnul tuleb niisuguseid otsimiskirju ja ka silmast silma pöördumisi muuseumitöötajate poole üsna sageli ette. Kirju on tulnud nii Venemaalt, Saksamaalt kui ka Poolast. “Seda juhtub ikka ka, et meil õnnestub otsitavate kohta mingit teavet leida,” lisas Salumäe.
Ta möönis, et kõnealuse mehe haua leidmine on väga vähetõenäoline. Otsitav mees läks kaotsi väeosa lahinguteel Suursaarest üle Pakri Saaremaale ning mingeid kindlamaid pidepunkte võimaliku hukkumise või vangilangemise paiga kohta paraku pole.
Günter Peipmann saabub 10. juulil Saaremaale ja jääb Eestisse kolmeks päevaks. Salumäe sõnul loob Peipmann kohtadega, mida ta isa 1944. aastal läbis, isikliku sideme. Isiklik side on oluline, sest igatsus lähedase saatusest midagi teada saada on väga inimlik.
“Ka säilmeid soovitakse üles leida, ent see on enamasti väga keeruline,” nentis Salumäe. Ta viitas Matteuse evangeeliumi kümnele käsule, millest üks õpetab: austa oma ema ja isa. Inimesele on ikka oluline teada, kus on tema lähedaste viimne puhkepaik.
Raul Salumäe sõnutsi: “Pereväärtuste ja lähedaste austamine on põhiline, mis ajendab inimesi oma lähedaste saatust välja selgitama ka siis, kui teavet on väga vähe.”
Meil on mets inimeste luid täis, ei tea, kas need ka keegi tuvastab ja ära ka siit viib??