Seitse aastat vastamisi Salme “ikoonidega”

Saarte jaoks üliolulise põhivõrgu alajaama vahetu läheduse tõttu on Võiküla juba kolmanda vallavolikogu koosseisu ajal pidanud rinda pistma erinevate “arendajatega”, vältimaks Muhu idapoolse ranniku virtsustumist. Kõige visamad nendest on laulvad tuuleärimehed Salme vallast, kuigi algaastatel olid nad sunnitud varjuma “tankistide” selja taha.

Esiti taheti püstitada tinglikult küla keskele viis generaatorit. Praegu taotletakse vaid ühe suure püstitamist olemasolevast hoonestusest mõnevõrra kaugemale. Kui viie generaatori puhul ei saanud üle ega ümber keskkonnamõju hindamisest (hinnang jäigi vastu võtmata), siis ühe puhul loodetakse keerdkäike pidi saada kooskõlastused täiemahulist hinnangut koostamata. Mis sellest, et osa kinnistust kuulub riikliku kaitse alla mitmel erineval põhjusel, nii liikide kui ka koosluste kaitseks. Et nii ühel kui teisel kinnistul algatati planeeringud praktiliselt samal ajal ja et ka viit tuulikut puudutavat algatust keeldutakse tagasi võtmast, võib järeldada ikkagi soovi minna täispangale ja võtta Võiküla lõpuks hiidtiivikute rõngasse. Et kui küla jaoks trumm on läinud, siis lähevad pulgadki lihtsamalt.

Kogu protsess on üpriski kummaline

Kogu protsessis on palju kummalist. Kõige müstilisemana kerkib juulist 2010 esile kaitseministeeriumi kooskõlastus, mis sündis koosolekul järgmise otsustava osaga: “Arendaja esitab Kaitseministeeriumile tehnoloogia ning tehnilise lahenduse, mille kasutamise puhul Võikülla planeeritav tuulegeneraator muutub Muhu saarele planeeritava radari jaoks nähtamatuks ning ei häiri selle tööd.”

Jutt on NATO idapiiril paikneva strateegilise õhuseire radarist. Kui selline tingimus ei ole turvarisk kogu NATO-le, siis mis see on? Isegi jah/ei vastus küsimusele “Kas nüüd on tuulik radarile nähtamatu?” on NATO saladuse lekitamine, mistõttu on kaitseministeeriumil ülim aeg kooskõlastus tagasi võtta enne, kui seda kohustab tegema NATO peakorter koos kaasnevate sanktsioonidega.
Ühtlasi tõuseb juriidiline küsimus “tingimusliku kooskõlastuse” tõlgendamisest. Erinevad juristid on siin erinevatel seisukohtadel ja kuni puudub riigikohtu lahend, jääb vaidlusküsimus õhku. Mõne juristi tõlgenduses tähendab tingimuslik kooskõlastus kooskõlastuse puudumist, mõne teise arvates mitte. Ja kuidas formuleerida tingimusi, mille täitmist on võimalik kontrollida ja mille ignoreerimisel rakenduvad sanktsioonid?

Kuigi valitsuse tasemel hakkab küpsema arusaamine, et tuuleenergia mõõdutundetu sponsoreerimine on saatanast, pole kerge veerema lükatud vankrit pidurdada, peatamisest rääkimata. Kui ikka ühe generaatori seisutund jätab omaniku ilma 1500 eurost, nagu iseteadlikud lendavad vennad ühes filmis väitsid, siis on ahvatlused sponsoreerimiseks ja motiveerimiseks kerged sündima. Kindlasti aga motiveerib selline tulu kasutama kõiki legaalseid ja kvaasile-gaalseid teid erinevatest seisukohtadest ja kohalikest huvidest üle sõitmiseks.

On raske öelda, miks praegune vallavalitsus paistab olevat asunud tuulegeneraatori püstitajate poolele – vähemalt nii tundub, lugedes vastuseid Võiküla seltsi esitatud vastuväidetele. Korraga sobib kõik. Pole probleemi detailplaneeringu tingimuste ignoreerimisega (et generaator tuleb kavandada “väljapoole väärtuslikke maastikke jäävale alale”, siis muudame üldplaneeringut ja nihutame väärtusliku ala piire), pole probleemi keskkonnaameti kooskõlastuse puudumisega (ebakorrektselt väljastatud tingimusliku kooskõlastuse võttis keskkonnaministeerium tagasi), pole probleemi Euroopa taseme esimese kategooria kaitstava liigi merikotka püsielupaigaga. Kas keegi tõesti usub, et merikotkas jääb pesapaigale truuks, kui sealt hakkab rikete kõrvaldamiseks üle lendama helikopter ning kui naabritest sookured jätavad oma pesapaigad maha jne?

Üks ei taha ainsaks jääda

Väga hästi töötab visuaalset risustamist toetava argumendina alajaama olemasolu. Ühed tehnorajatised kõik. Olete ühe tilga tõrva juba saanud, mis need järgmisedki enam teevad. Ega üks elektrituulik taha ainukeseks jääda. Soovijaid tuleb ju võrdselt kohelda. Miks ühe (olgu: kahe) mehe äriprojekt võib teha terve rea omanike kinnisvara mittemüüdavaks ning mitmed teised puhkealale omased äriprojektid mõttetuks? Tänane Võiküla on ju eelkõige puhkeala.

Kuni viimase ajani tunnetasime, et vallavalitsus hoolib valla, selle miljöö ja elanike huvidest. Viimased arengud sunnivad pigem tunnistama, et kas lennumasina jõudemonstratsioon või mingid teised, identifitseerimata põhjused kallutavad ametnikke lihtsalt “ristikeste” puudumise/olemasolu alusel otsustama. Ka informatsioon menetluse käigust jõuab kohalikeni vaid siis, kui selleks kohustab seadus – kui seadus seda aga ette ei näe, siis on hea, kui viimasel hetkel reageerima jõuab. Alati ei jõua.

Keskkonnamõjude hindamine on oma erilise ajalooga. Kui esialgselt kavandatud teisel kinnistul, mille planeeringu algatamist ei ole tagasi võetud, oli KMH kohustuslik ja hinnangu koostaja Hendrikson & Ko oli vastavalt tellija soovidele sunnitud üritama näidata mõjusid võimalikult olematutena, siis nüüd valiti “sisseimbumiseks” lihtsam, ühe generaatori tee. Ja et Eesti on kord juba väike ühiskond, kus veri on paksem kui vesi, siis leidub sõltumatute ekspertide seas ikka keegi, kes on valmis üks kord objektiivsusest kõrvale kalduma, teised eksperdid ei soovi aga kolleegile vastuargumente esitada. Nii asendus keskkonnamõjude hindamine vaatamata kaitsealale ja merikotka püsielupaigale mitmesuguste eel- ja eksperthinnangutega, mis formuleerivad seisukoha “tõenäoliselt mõju ei ole”. Kes aga vastutab, kui mõju on?

Milline on vastutuse hind? Milline on Euroopa Kohtu lahend? Kas see ei lähe vallale kallimaks kui sirgeseljaline ja otsustav ei “rahaveskile”? Miks peame kordama kõiki võimalikke arenenud demokraatiate vigu, miks ei võiks mõnigi kord nende vigadest õppida?

Kõik hinnangud müra kohta lähtuvad kinnitatud normidest. Mõistlik lähenemine teadagi, aga tavapärase mürakäsitluse puudus on müra päritolu puudulik arvestamine. Ameerika akustikute ühingu uurimistulemused näitavad tuulikumüra eripära selle kestuse ja müraspektrite tõttu. Kui näiteks liiklusmüratase 60 dB tekitab tugevat irriteerivat mõju umbes 10 protsendile inimestest, siis tuulegeneraatorite puhul saavutab sama mõju juba müratase 35 dB. See on tugevalt häiriv mõju. Arvestamata ei saa jätta tõsiasja, et öösel on liiklusmüra vähem, tuulegeneraatorite müra seevastu esineb ka nõrga tuulega ja pidevalt. Öösiti on häiriv mõju suurem. Seega peab tuulegeneraatorite müra käsitlema teisiti. Mingitel põhjustel on see riigi tasemel aga tegemata ja kõik hindajad on rahul.

Ülo Laanoja
Võiküla elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 299 korda, sh täna 1)