Tätte: 20 kuuga ümber ilma (3)

Tätte: 20 kuuga ümber ilma

ÜKSTEIST HOIDES: Jaan Tätte sõnul kohtas reisiseltskond ka mõnda rahvust, kes elavad kadedakstegevalt rahulikult ja üksteist hoides. Fotol on Jaan paapua prouadega. Foto: Erakogu

Kokku 20 kuud ja 17 päeva purjekaga imelisel ilmareisil viibinud Jaan Tätte jõuab homme pärastlõunal viimaks Pirita jahisadamasse. Et tulla sealt koju, olla koos perega, seedida kõike nähtut ja asuda ka tööle. Kõike seda ikka Vilsandil.

Saarte Häälel õnnestus Jaan Tätte tabada vahetult enne seda, kui neljameheline reisiseltskond Nordea pardal Eesti vetesse oli suundumas, st Gotlandil. Enne õnnestunud ühendust oli, tõsi küll, tükk tegu, et Tättega kontakti saada. Kui ikka levi ei ole, ega siis ühte ilmarändurit keset merd taba ka. Gotlandile jõudnuna, kus internet ja mobiililevi täiesti olemas, oli Tätte aga täitsa nõus pajatama oma kodusaare rahvale, kus ta käis, mida nägi ja tundis.

Tahab koledal kombel koju

Jaan tunnistas, et kui päris aus olla, siis lootis ta väga enne pühapäeval ees ootavat Tallinnas sildumist korraks ka Vilsandilt läbi põigata. Paraku on ajagraafik viimaseid päevi reisil oli ilmarändureil aga nii tihe, et otse Vilsandile ei pääse. “Nii et laevalt maha astun siiski Pirital,” märkis ta mõningase kahetsusega.
Sellegipoolest oli Jaan jätkuvalt vana rahu ise ja tõdes, et sellest pole tegelikult suurt lugu, sest ees on siiski ootamas terve suvi, mil ta saarelt lahkuda ei kavatse. Jaan Tättel on nimelt kindel plaan suvi enda jaoks vabaks teha. Jalad seinale visata ja lihtsalt Vilsandit nautida. “Ainus pakkumine, mille vastu võtsin, on kaks kontserti Kaali järve ääres, kuna see on kodule üsna lähedal,” möönis ta.

Kõigest kõige enam ootab Jaan just seda aega, mil ta lõpuks ometi koju jõuab. “Tahan olla rahulikult kogu perega koos,” põhjendas ta, mis teda Vilsandile tõmbab. Lisas aga kohe, et neid töidki on palju, mida on Vilsandile jõudes tarvis kiiruga tegema hakata. “Paadid vette, sadamasild vette ja nii edasi ja nii edasi,” loetles ta.
Ka siis, kui suvi möödas, ei kipu Jaan, va Vilsandi hing saare pealt kuskile. “Olen püüdnud tõesti kõik nõnda sättida, et ei peaks saarelt palju ära käima,” kinnitas ta ja avaldas, et juba eeloleval sügisel hakkab ta reisil sündinud laule plaadistamiseks rahulikult ette valmistama. Nõnda et Jaan Tätte lugude ja laulude austajail on kindlasti, mida oodata.

Pikale reisile tagasi vaadates tõdes Jaan, et absoluutselt kõik, mida ta rännakul nägi, koges ja kuulis, ületas täiesti ausalt kõiki ootusi, mis tal olid enne reisile siirdumist. “Kaasavõetud tühi emotsioonikott jäi väga väikeseks,” kinnitas ta. Reisil viibitud enam kui 620 päeva jooksul ei tulnud tal ainumastki korda ette midagi sellist, mis oleks sundinud asja paugupealt katki jätma, seiklusest loobuma ja otsejoones koju tagasi pöörduma.

Omaetteolemist oli raske leida

Mida kõike ilmareis õpetanud, Jaan kohe esimese hooga välja tuua ei osanudki. Õppida oli palju ja konkreetseid asju välja tuua oleks seega liialt keeruline. “Eks see kõik hakkab nüüd alles tasapisi settima, aga seda pole vähe,” märkis ta. Jaan lisas, et mereliselt on nad kõik neli – ta ise, Marko Matvere, Toonart Rääsk ja Raul Normak – kogutud teadmiste poolest vahest võimelised seda omajagu hullu ettevõtmist isegi kordama.

Iga saabunud päev tõi mere kohta mingi uue tarkuse juurde. “Inimeste kohta õppisime, et ükskõik milline inimene välja näeb ja kus ta maamunal asub – kõik tahavad ühte: armastust, hoolimist ja mõistmist,” teab Jaan Tätte. Enda kohta Jaan reisil otseselt midagi väga uut ei avastanud. Öelda võib aga, et kõik senine, mida ta enda kohta teadis, võimendus merel olles veelgi.
Kõige keerulisem oli Jaani jaoks maailmameredel seilates see, et üksi, ainult oma mõtetega olla väga ei õnnestunud. “Minu jaoks oli kõige keerulisem leida vahel väga vajalikku omaetteolemist,” tunnistas ta.

Meresõiduga seoses oli Jaani hinnangul reisi alguse poole neil kõigil keeruline harjuda hoovustega, mida tuleb navigeerimisel tõsimeeli arvestada. Hiljem olid Prantsuse Polüneesias mõned üsnagi keerulised atollidesse sissesõidud. “Ja nagu igal pool – üks keerulisemaid asju oli pidev jama igasugu ametnikega riikidesse sissesõidul, sest lõunamaades on see värk tihti üsna korruptiivne ja tuleb nägudelt välja lugeda, kui palju on vaja kellelegi maksta, et asi sujuks,” jagas Jaan läbielatut.

Õppida oli palju ja keerulistki kohtas omajagu, ent samas oli ilmareis Jaani kinnitusel otsast ääreni täis ka rõõme. “Meie planeedikene on ikka uskumatult ilus ja aina vahtisime, suud ammuli ja süda rinnas peksmas, kui midagi uut ja ilusat kohtasime,” kirjeldas ta efektselt, kuidas laias ilmas nähtu eesti mehepoegadele mõjus. Ja kõike seda uut ja ilusat, mis meeste suud ammuli venitas, leidus Jaani sõnul hulgi.
Tema kinnitusel ei pakkunud sugugi mitte vähem rõõmu ka mõned lõunamaa rahvad, kes elavad Jaani sõnul kadedakstegevalt rahulikult, mõnusalt ja üksteist ääretult hoides. “Kõik pakkus rõõmu – kirgas öine Lõunataevas, ookeanide lõputud avarused, kirev veealune maailm, sajad loojangud, millest vist ühtki maha ei maganud. Ilu oli palju,” ütles Jaan suure ja tuntava südamerahuga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 771 korda, sh täna 1)