Lia Hanso: lahendused peab inimene ise leidma (1)

Lia Hanso: lahendused peab inimene ise leidma

USALDUSVÄÄRNE ja ARENEV: Pidev enesearendamine ja usaldusväärsus on võtmesõnad, mis lasevad psühholoog Lia Hansol end oma erialal tugevana tunda. Foto: Egon Ligi

Rohkem kui nelikümmend aastat psühholoogina töötanud Lia Hanso tõdeb, et pole ise eladeski psühholoogi vastuvõtul käinud. Seevastu on ta spetsialistina aidanud lugematul arvul abivajajatel nende muredele lahendusi leida.

Praegu Kuressaare haiglas psühholoogina töötav Lia Hanso lõpetas omal ajal Tartu ülikooli ajalooteaduskonnas psühholoogia osakonna, saades psühholoogikutse. Juba kõrgkooli ajal oli talle väga südamelähedane meditsiinipsühholoogia, tänapäevase nimetusega kliiniline psühholoogia. Tema esimeseks ametialaseks tunnustatud kvalifikatsiooniks sai aga hoopis koolipsühholoog.

“Kui väga palju aastaid tagasi ametisse asusin, sai minu esimeseks töökohaks kool. Kuna selles koolis õppisid psüühika- ja käitumishäirete ning erivajadustega õpilased, vajas õppeasutus meditsiinipsühholoogi. Ent hiljem, kui oli vaja atesteerimine läbida, saigi minust kui koolis töötavast psühholoogist koolipsühholoog,” räägib Hanso.
Esimestest tööaastatest meenutab Lia Hanso täna naljatamisi, et oli aegu, mil ta häbenes öelda, et töötab psühholoogina. “Elu oli mind ettevaatlikuks teinud, kuna tihtipeale nägin, kuidas inimene tardub, kui ütlesin, et olen psühholoog.”
Nii juhtuski, et kui oli vaja rääkida, kes ta on ja mida teeb, ütles riskivabalt, et töötab koolis. Sellest tegid inimesed ise järelduse, et ju ta on siis õpetaja. Ent praegu lausub ta juba uhkusega, et tal niisugune eriala, ning see ei pane inimesi enam kivistuma ja ehmatama.

Psühholoog pole psühhiaater

Lia Hanso märgib, et elu jooksul on tal tulnud üsna palju seletada ka psühholoogi ja psühhiaatri ühtsust ja erisust. Ta selgitab, et kõige lihtsamalt öeldes on meditsiini- või kliiniline psühholoog inimene, kes omab psühholoogiaalaseid teadmisi. Neid saab ta rakendada erinevate psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete ning tervist ohustava käitumise hindamiseks, ravimiseks ja ärahoidmiseks.
Psühhiaatri elukutse valivad aga arstid oma stuudiumi vältel spetsialiseerudes. Psühhiaater oskab hinnata, diagnoosida ja ravida psühhiaatriliste probleemidega inimesi ja jälgida nende haiguse kulgu. Psühhiaatril on ka retseptiõigus.
Et neljakümne aasta vältel on muutused psühholoogiametis olnud suured, on Lia Hanso tajunud päris tugevasti ka oma nahal.

“Kuna olen paljulapseline ema, olin vahepeal lapsepuhkusel. Üks suurem paus sattus just ajale, mil nõukogudeaegne tugevalt teoreetiline psühholoogia hakkas asenduma läänest tulnud praktilisemaga. Nii seisin fakti ees, et kui piirdun oma vanade teadmistega, jään lihtsalt ajale jalgu.”
Seega asus ta ajal, mil noorim laps oli viiene, ülikooli teist korda läbima. See tähendas kahe aasta jooksul igas kuus neljaks päevaks Tartusse sõitmist, et läbida 420-tunnine koolipsühholoogide süvendatud täienduskursus. Hanso sõnul oli see väga hea kursus ja ta on rõõmus, et suutis selle lõpetada ja vastava tunnistuse saada. Tunnistus muide on üsna samaväärne nõukogudeaegse ülikooli omaga.

Muutused ühiskonnas – sotsialismist kapitalismi minek – andsid märkimisväärselt tunda ka koolipsühholoogias. “Kui varem kasvatati last toredaks kommunistliku ühiskonna kodanikuks, siis tänapäeval kasvatatakse edukat inimest,” selgitab Hanso. “Vanade aegade eetilis-moraalne lähenemine, mis oli väga oluline, on paratamatult tahaplaanile jäänud. Teisalt kannatavad selle võrra isamaaline kasvatus ja inimlik tolerantsus. Nii tundub vahel, et midagi on kohe palju korrast ära.”
Kuna psühholoogid tegelevad enamasti probleemsemate inimestega, näeb tavalist normaalset endaga toimetulevat last või täiskasvanut selles ametis vähem. Lia Hanso ei kinnita ega lükka ümber, kas psühholoogiamet on aastate vältel lihtsamaks või vastupidi, raskemaks muutunud. Küll on aga tema sõnul tõsi ja head meelt valmistav, et inimesed on küpsemad psühholoogiliste probleemidega tegelema.

Meenutades tööd õpilastega, on probleemid jagunenud kaheks rühmaks: õpiraskused ja/või käitumisprobleemid. Samuti tuli jälgida neid lapsi, kes olid väga eeskujulikud. Ka see olevat teinekord ohtlik, kui lapsel üldse vigu ega raskusi pole. Nüüd, töötanud viimased kuus aastat maakonna üldhaiglas, märgib Lia, et probleeme on inimestel n-ö seinast seina. Lähtuvalt nii vanusest, soost kui ka seisusest.
“Riigi ja majanduse lähiaastate seis on avaldanud ka inimestele oma mõju. Võrreldes riigi eduka ajaga on lisandunud töötusega seotud probleeme, üleelamisi koondamiste ja vallandamiste tõttu, sõltuvusprobleeme, meeleoluhäireid, pingeid ning peremuresid seoses ühe pereliikme mandril või välismaal töötamisega. Viimased avalduvad ka laste kaudu.”

Lahenduse leiab inimene ise

Lia Hanso on oma töös alati lähenenud inimesele põhimõttel: ei ole kahte sarnast isikut. Igaühel on oma probleemid ja nii on ka sarnased probleemid erinevalt käsitletavad. Probleemi lahendamiseks on mõnikord vaja pikemat koostööd, teinekord piisab ühest vestlusest.
Õppinud paljude erinevate psühhoteraapiasuundade põhivõtteid, kombineerib Lia Hanso neid vastavalt inimesele, et anda talle parim. Samas kummutab ta ühe levinud uskumuse, justkui oleks psühholoog nõuandja.

“Hea nõustaja ja psühholoog ei anna inimesele nõu. Nõuandeid võib anda vanaema või sõbranna, seda teadmisega, et kes annab nõu, see ka vastutab,” põhjendab ta ja räägib, et psühholoog ei saa inimese elu eest kuidagi vastutust võtta. Psühhoteraapilises töös tuleb inimese probleemile jälile saada ja see võimalikult sügavalt välja kaevata. Lisaks aidata inimesel probleemide nõiaringist, kuhu ta on oma mõtlemises ja emotsionaalsuses takerdunud, kõrvale astuda. “Aga otsused ja lahendused peab inimene alati ise leidma. Nagu ka vastutuse oma sammude eest peab inimene võtma ikka ainult ise.”

Koostöö laabumiseks või teisisõnu omavaheliseks töökeemiaks on Lia Hanso kinnitusel tähtsaim saada inimesega inimlik kontakt. Ja kui see tuleb, käib inimene tema vastuvõtul palju kordi ning võib juhtuda, et esialgne mure polegi põhiline põhjus, millega tegeleda. Inimesed lihtsalt avanevad pikkamööda.
Lia Hanso ütleb, et vahel pole temaga kui psühholoogiga rahul oldud. See on paratamatu, sest alati ei leia temagi õiget nuppu, mis inimest aitaks. Samas usub ta, et need inimesed, kes jäävad tema juurde käima, leiavad, et see tasub ära. Töörõõmu on ta kogenud tunduvalt rohkem kui kurbust.

Küll pisikese, ent tänuväärse tagasiside kordaläinud kohtumisest saab Lia Hanso oma töös juba kas või sellestki, kui vastuvõtule tulnud pinges ja pisarates inimene lahkub tema kabinetist, naeratus näol.

 

JUHISED ELUGA RAHULOLUKS

  • Ole iseendale hea sõber ja väärtusta ennast.
  • Tunne rõõmu oma isiklikest saavutustest.
  • Sa ei pea olema edukam oma sõpradest ega rikkam oma naabritest.
  • Tee nii, et tänane oleks parem kui eilne.
  • Usu homsesse, kus mõned asjad saavad jälle korda aetud.
  • Rõõmusta, kui tekib mõni õnnelik hetk.
Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 188 korda, sh täna 1)