Omastehooldaja võib saada igaühest

Omastehooldaja võib saada igaühest

ANNAVAD KA NÕU: Inkontinentsusnõustaja, medõde Ivi Tammeaidi sõnul on mähkmeid ja hügieenitarbeid müüval Inkotoal kliente veidi alla saja. Foto: Peeter Kukk

Maailmas on vaid nelja sorti inimesi: need, kes olid omastehooldajad, need, kes on omastehooldajad, need, kellest saavad omastehooldajad, ja need, kes vajavad omastehooldajaid.

Rosemary Carter (1884–1962), Ameerika Ühendriikide presidendi abikaasa, literaat ja diplomaat

Antoine de Saint-Exupery on öelnud: “Inimene on üks suur inimsuhete sõlm; igal suhtel on inimese jaoks mingi tähendus.”

Kes on omastehooldaja? Eesti keeles vastavat terminit seadusandluses veel ei kasutata.

Omastehooldaja on iga inimene, kes hooldab ja aitab sellist pikaajalist haiget, puudega või eakat inimest, kes ei tule üksinda, ilma lähedaste toetuseta oma eluga toime.

Omastehooldajad on siis puudega laste vanemad, abikaasat hooldavad mehed ja naised, vanemaid hooldavad lapsed jne. Igaüks, kes kannab hoolt ja/või hoolitseb selle eest, et lähedase inimese hingelised ja kehalised “tarbed” saaksid rahuldatud. Selline definitsioon on kasutusel Soomes.

Eestis on mõiste “omastehooldus” kasutusel kui eaka või puudega pereliikme või sugulase kodustes tingimustes hooldamine või põetamine. Sotsiaalhoolekande seadus käsitleb sõnapaari “hooldamine perekonnas”, mille tähendus on omastehooldusest erinev.

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on perekonnas hooldamine – isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu. Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahelise kirjaliku lepingu alusel.

Olgu seadusepügalate järgi mõiste kirjeldus milline tahes, tegemist on siiski inimeste ja nende ette seatud raske ülesandega.

Vaja on teadmisi ja toetust

Omaste hooldamise vajadus sünnib tavaliselt äkki: haigestumise, trauma või puudega lapse sünni tagajärjel. Või jõutakse sinna tasahilju aastate möödumisega, kui hoolitsemine muutub hooldamiseks. Rahvastiku vananemine on meie ühiskonna ees seisev raske probleem. Vanuril on raskusi enda eest hoolitsemisega, samas kui tema nii füüsilised kui ka psüühilised vajadused muutuvad aina suuremaks. Ka hooldajad vananevad koos omastega ja ka nende jõuvarud vähenevad koos vanusega.

Pikapeale tuleb endale tunnistada, et omaste hooldamine vajab lisaks füüsilistele jõuvarudele ka teadmisi ja toetust. Tuleb juurde hankida hooldatava haiguse või puudega seotud infot, et teada, kuidas toime tulla äkki haigestunud vanaemaga, kuidas ja kust saada mähkmeid, kuidas voodihaiget tõsta või keerata talle või endale liiga tegemata jne.

Kõigele muule lisaks vajab iga omast hooldav inimene teavet erinevatest teenustest ja võimalustest, tegemaks haige ja ka oma elu lihtsamaks. Kõike ei suudeta üksi teha ja ei ole vajagi!

Omastehooldusega tegeleme me tegelikult terve elu, kuid tavaliselt ei nimeta me seda siis hoolduseks ega omastehoolduseks, vaid tavaliseks eluks.

Kui pere ootab siia ilma oma esimest last, siis mõtlevad noored vanemad väga harva võimalusele, et laps võib sündida haigena või sügava puudega. Terve lapse sündimisel jätkub elukaare loomulik osa – laps sünnib, kasvab, saab täisealiseks ja lahkub kodust elama oma elu ja toimetama oma toimetusi. Haige lapse sündimise korral muutub aga kõik, kogu pere elu!

Terves ja tugevas peres on tavaliselt isa, ema ja laps või lapsed. Elu veereb oma argirütmis: tööle-koju, tööle-koju. Kuid vahel võib sekundite jooksul toimuda radikaalne muutus. Meie eesti mehed, kes eriti oma tervisest ei hooli või keelduvad suure töökoormuse juures märkamast tervise häirekelli, võivad ühel hetkel seista silmitsi tõsiasjaga, et sellest hetkest on neil aega liigagi palju, sest keskealine noor mees on saanud töölaua või autorooli taga infarkti või insuldi. Kuidas edasi?

Ka see on elukaare loomulik jätk, et me kõik vananeme. Juba viiekümnele lähenedes hakkad tahes-tahtmata mõtlema vanadusest. Kui jalg kipub uksepiida või vaibanurga taha kinni jääma, tuleb üha tihedamini huultele nn sotsialismiajal kasvanute ütlemine: “Starost ne radost!” (vene k “vanadus pole rõõm”).

Vananeda koos abikaasa või elukaaslasega on igaühe või paljude soov. Ja tavaline elu veerebki vaikselt oma igapäevaseid toimetusi tehes ikka sinna tundmatuse poole. Koos naerdakse nägemise kadumise üle: käed jäävad “lühikeseks”, ega silmadel midagi häda ole. Ollakse kordamööda või koos haiged ja ikka ajab kobedam jalad alla ja aitab teist, väetimat. Millal algab siis omastehooldus, me ju hoolitseme üksteise eest pidevalt?

Hooldusega on tegemist siis, kui abivajadus on muutunud igapäevaseks, hooldustöös tulevad kasutusele kell ja kalender, kui hooldaja hakkab väsima.

Hooldamine kui töö ja kui armastus

Hooldamisel võib olla kahesugune iseloom – hooldamine kui töö ja hooldamine kui armastus, hoolimine. Hooldamine on töö, mida tehakse armastusest ja teisest inimesest hoolimise tõttu. Hooldamine on läbi põimunud armastusest ja hooldamine jätkub ka siis, kui armastus inimeste vahel on vaibunud ja kadunud. Hooldamise korral on tegemist isikliku ja lähedase suhtega.

Perekond on läbi ajaloo olnud kõige järjekindlam hoolduse tagaja. Kuigi maailmapraktika näitab siiski tendentsi, et pere ajalooline roll hoolitseda ja pakkuda tuge oma haigetele või eakatele pereliikmetele on vähenemas, kuna üha sagedamini peavad pereliikmed käima tööl ja ööpäevaringne hooldamine on sellisel puhul võimatu.

Seoses hooldamisega muutuvad pereliikmete rollid. Kuigi üks pereliikmetest on hooldaja ja teine hooldatav, mõjutab hooldamine siiski kõiki pereliikmeid ja nendevahelisi suhteid. Peres hooldamine on elustiili kohandamine, mis toob pahatihti kaasa hooldaja isoleerumise ümbritsevast maailmast, suhtlusringkondadest jne.

Omastehooldus on läbi ajaloo alati toiminud. Kõige raskem on olnud olukord puudega inimeste, eriti psüühikahäire või vaimupuudega pereliikme hooldamisel. Möödunud sajandi 50–70-ndate aastateni vaikiti selline “häbiasi”, nagu perre sündinud puudega laps, lihtsalt maha ja vaid külanaised teadsid teadmatuile targalt seletada: “Seal majas on üks lollakas, aga ta ei käi kunagi väljas! Keegi pole teda kunagi näinud, isegi kui külas käia, on “see” peidetud teise tuppa.”

Omastehooldajate osatähtsust alahinnati ja lausa halvustati. Nõukogude ühiskonnas loodi kõigile ühiskonnaliikmetele võrdsed tingimused, mis pahatihti tähendas nii puudega laste kui ka vanurite sulgemist kinnistesse hooldeasutustesse, kus kaeti vaid eluks vajalikud hooldusnõuded.

Omastehooldajad on siiani olnud otsekui nähtamatud haldjad, inimesed, kes töötavad pidevalt, kuid nendest ei tea keegi eriti palju ega oska neid ka hinnata. Omastehooldaja on inimene, kes toob pereliikme ellu kergendust ja kogu asjaajamine seoses puude või haigestumisega laabub kui imeväel.

Kogu pere elu muutub, kui omastehooldus saab osaks pere argipäevast. Kibedad kogemused, süütunne ja rasked mõtted – kõik see on osa omastehooldaja argipäevast. Millised on pereliikmete tunded, kui olukord muutub ja tekib suurel hulgal uusi ülesandeid, mida tihti ei oskagi lahendada – paarisuhe muutub, dementne pereliige ei tunne sind enam, oodatud laps on eriline ja õnnetus või haigus paiskab kogu meie elu pea peale…

Siiski peame me toime tulema. Selleks hakkab keegi perest hooldajaks ning nii saabki temast omastehooldaja!

 

Tiina Tursman
“Omastehooldaja käsiraamatu” üks autoreid
tiinatursman@hotmail.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 810 korda, sh täna 1)