Hulkuvatest koertest ja nende omanike kasvatamisest (16)

Hulkuvatest koertest ja nende omanike kasvatamisest

 

Lisaks hundinuhtlusele on saar-lasi kimbutamas hulkuvad koerad. Probleem tuli eriti teravalt päevakorda, kui jahimehed ja keskkonnaametnikud hakkasid kaardistama huntide ja koerte nägemise kohti ja kuupäevi. Tuleb tõdeda, et terve Saaremaa kaart on hulkuvate koerte märkamiskohtadest kirju.

Lisaks on jahimehed saatnud oma rajakaamerate pilte, kus on nii suuri hundikoeri kui ka väikseid krantse öösiti söödakohtades jälgi võtmas. Missugused koerad siis hulguvad?
Kindlasti on mingi arv koeri, kellel ei olegi peremeest, kes on juba metsikud ja pelgavad inimesi. Neid kinni püüda pole lootustki.
Osa hulkuvaid koeri on selliseid, keda omanik on võtnud talusse valvekoeraks, kuid mõnel juhul ei suuda nad suurt koera toita ja nii lastaksegi koer ööseks lahti endale ise metsast süüa otsima. Ja küll ta sealt seda ka saab – ei ole haruldane, kui kuuled öisest metsast, kuidas koerad ajavad häälekalt taga mõnd saaklooma.

Võivad lambakarjastki matti võtta

Teised omanikud jälle ei teagi, et nende kena kodukoer käib öösiti mööda metsi loomi taga ajamas – päeval on teine ju nii truult kodu juures, enamiku ajast magab kuudis. Kindlasti võtab osa neist koertest matti ka mõnest lambakarjast.
Kolmandat sorti hulkuvad koerad ongi vabapidamisel pisikrantsid. Omaniku arvates ei tee selline pisike kurja kellelegi, ta meeldib lastele ja tundub nii nunnu olevat. Tegelikult põhjustab nii peetav koer kaaskodanikele väga palju ebamugavusi. Need krantsid kolistavad ju kogu ümbruskonna hoovides, kus muidugi kraabivad ja urineerivad kõikide naabrite peenardele, kalli raha eest soetatud ilupõõsastele ja -puudele.
Kõige hullem on olukord siis, kui mõne korraliku koerapidaja emasel koeral on jooksuaeg. Siis on viie kilomeetri raadiusest kõik “hulgused” selle koera kodu piiramas ja igaüks jätab endast sinna hoovi maha võimalikult tugeva märgi.

Tean, et kui näiteks meie naaberriigis Soomes juhtub koer kodust plehku panema, mobiliseerub kogu küla ning omaniku lähemad ja kaugemad sugulased koera otsima, sest seda soolast trahvi ei taha keegi maksta, mis koera hulkumisega kaasneda võib.
Hulkuvate koertega peab tegelema kohalik omavalitsus.
Loomakaitseseaduse järgi peab omavalitsus hulkuva koera kinni püüdma ja kuni 14 päeva otsima tema omanikku, tagades sel ajal koera nõuetekohase pidamise ja vajadusel ravi. Ja alles seejärel, kui omanik ei ole välja ilmunud, tohib koera “magama” panna. Samas teame, et hulkuvaid koeri on palju, nende püüdmine töömahukas ning omavalitsustel on eelarveraha tähtsamatessegi kohtadesse panna.

Lahenduseks kaks võimalust

Mis siis ikkagi ette võtta? Minu arvates on kaks varianti.
– Mõistame hulkuvad koerad surma. Praegu Saaremaal koerte püügiga tegelevat firmat ei ole, kui omavalitsused paneksid aga seljad kokku ja sooviksid taolist teenust ostma hakata, kus iga kinnipüütud koera eest, kelle omanik on võimalik tuvastada, makstakse näiteks 100 eurot ja iga koera pidamise päeva eest 50 eurot, küll siis tekiks kohe ka sellist teenust pakkuv firma. Usun, et nad püüaksid hulkuvaid koeri usinalt. Kinnipüütud koerad tagastataks omanikele, kes hüvitaksid omavalitsusele tehtud kulud. Kui koera omanikku ei leita või omanik ei taha oma koera nii suure summa eest välja lunastada, pannaksegi koer magama.
– Hakkame kasvatama koeraomanikke. Ei leidu mingisuguseid alternatiive – kui kellelgi on koer, olgu ta suur või väike, kuri või sõbralik, emane või isane –, KOER PEAB KINNI OLEMA.
Kutsun üles kõiki inimesi teatama kohalikule omavalitsusele koeraomanikest, kes eksivad koerapidamise eeskirjade vastu. See teade peaks olema kirjalik (paberil või meili teel saadetud) ja sisaldama andmeid lahtioleva koera kohta: mis kuupäeval ja kellaajal nähti, koera iseloomulikud tunnused ja koera arvatava omaniku nimi, teate saatja nimi. Pärast sellise teate saamist saavad omavalitsused eeskirjade rikkumise menetlusse võtta, fakte kontrollida ja saata koeraomanikule esialgu hoiatuse. Rikkumise jätkumisel määrataks juba kopsakas trahv, mis võib ulatuda kuni 400 euroni. Kui rikkumine põhjustas varalist kahju või tervisekahjustust, on trahv kuni 800 eurot.

Kutsun siinkohal üles kõiki omavalitsusjuhte nimetatud probleemi tõsiselt suhtuma. Me ei tohi lubada omakehtestatud eeskirju rikkuda! Mille jaoks need siis üldse tehtud on? Kindlasti peaksid omavalitsused oma koerapidamiseeskirjadesse sisse viima lemmikloomade kiipimise nõude. Minu teada on Saaremaal ainult kolm omavalitsust, kes nõuavad, et lemmikloom oleks kiibiga varustatud.
Sellist hulkuvatest koertest teatamist ei saa võrrelda pealekaebamisega, sest ainult ühiskonna sallimatuse toel saame tänast olukorda hulkuvate koerte rindel parandada. Minu arvates on vastutustundetute koeraomanike kasvatamine läbi karistamise humaansem, kui ilmsüüta koerte püüdmine ja surmamine.

Margus Mägi
Kaarma vallavanem
Saarte jahimeeste seltsi juhatuse esimees
koeraomanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 246 korda, sh täna 1)