Teateid tindirindelt: Surm kui meediasündmus (4)

Teateid tindirindelt: Surm kui meediasündmus

 

Eestis ei ole palju inimesi, kelle sünnist uudis kirjutatakse. Neid, kelle lahkumine ära märgitakse, on aga märksa rohkem. Olles end elu jooksul avalikkuse tähelepanuga elatanud, tuleb paratamatult koos selle tähelepanuga ka hauda minna.

Enamik inimesi ja nende lähedased siiski pääsevad kaameratest sarga ääres ning nende viimaste hingetõmmete jäädvustamisest. Seda muidugi juhul, kui eluküünal ei juhtu kustuma liiklusõnnetuses.
Liiklussurmad on palju kordi varemgi meediateemalisi arutelusid põhjustanud. Mind ajendas sama asja jälle üles võtma läinud nädalal Soomes juhtunud liiklusõnnetus, milles hukkus ka neli eestlast, üks neist muhulane.
Ilmselt on eestlased juba harjunud nägema foto- ja videomaterjali igast suuremast maanteel toimunud õnnetusest. Mind aga paneb imestama, miks peaks avaldama uudises kohaliku poisi nime, kes Soomes õnnetult hukka sai. Selliste teadete jaoks on ajalehe viimastel külgedel surmakuulutuste rubriik ja kui ajaleht soovib väga avalikkusele teada anda, kes viimasel ajal meie hulgast lahkunud on, siis võiks ta seal neid teateid oma kuludega avaldada.

Loomulikult, õnnetused ja surm müüvad. Halb ja kollane ajakirjandus sellest suures osas elavadki, kuid ma ei leia, et üks tubli kohalik ajaleht peaks avaldama noore töömehe nime, keda meie hulgas enam ei ole. See ei tekita mitte ainult liigseid kannatusi leinajatele, vaid muudab surma avalikuks sündmuseks ja jäädvustab nime koos vastava kontekstiga internetti. Kas Google peab inimesest just seda mäletama?
Millegi pärast on just liiklusõnnetused muutunud meedia lemmiksündmusteks, kuhu ajakirjanikud kohale tormavad nagu kriisikolde reporterid. Miks saavad just liiklusõnnetused nii palju tähelepanu? Kas peaks avaldama pidevalt infot ka liigjoomise tagajärjel surnud, rasket haigust põdenud või tööõnnetuses hukkunute kohta? Surm on lähedastele ühtemoodi valus.

Olgem ausad, liiklusõnnetused ja tulekahjud on efektsed, teade nende kohta tuleb kiirelt ja pildimaterjali saab sageli kätte politsei käest. Nime muidugi mitte. See tuleb ajakirjanikel endil välja otsida, et lugu ägedamaks teha. Aga miks? Lähedased teavad seda nime niigi. Kas teistel on vaja?
Avaldan hukkunute lähedastele kaastunnet ja vabandan, et loole taas tähelepanu tõmbasin.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)