NII ON PAREM: Maadehooldaja Kalev Au seljataha jääb madalaveeline rannikujärv, mis veel mõned aastad tagasi oli roogu mattunud. Foto: Tõnu Veldre
Peaaegu kümme aastat Laidevahe looduskaitsealal loomi karjatanud ja lindude pesitsuspaiku taastanud Kalev Au leiab, et just sellist tööd talle teha meeldibki.
“Loodus pakub mulle palju, olen lapsest saadik nagu natuke metsa poole,” räägib maa-hooldaja Kalev Au, viidates ühtaegu nii oma metsandusharidusele kui ka kirele looduses viibida.
24,4 km2 suurusel Laidevahe kaitsealal hooldab Kalev Au lepingu alusel 130 ha maad, millest umbes 20 ha kuulub eraisikutele ja ülejäänud riigile. Sel kevadel on kogenud maahooldajal karjamaadel söömas 54 põhikarja veist ja 31 noorlooma.
Ligi kümme aastat tagasi loodud kaitseala algusaastatel olid rannakarjamaade põhilised hooldajad hobused, viimasel ajal on siin kõige arvukamalt Herefordi lihaveiseid. Kõvasti on välja raiutud kadakat ja kärbitud roorinnet nii niitmise kui ka karjatamisega. Mõnel pool mere ääres oli roog nii kõrge, et traktor kadus sisse ära.
Käed-jalad tööd täis
Viimase kümne aastaga on Laidevahe looduskaitseala muutunud nii lindudele kui ka inimese silmale palju avatumaks. Kui 2005. aastal mõõtis PRIA Kalev Au valdustes 34 hektarit lagedat ala, siis praegu on lagedat ala 80 ha. Taastamistööd Laidevahel pole aga sugugi lõppenud, oma abi pärandkoosluste taastamisel pakub Eestimaa looduse fond, kes peab siin igal aastal talgulaagreid.
Kalev Au räägib, et maahooldajal tööst puudust ei ole. “Niidan ja koristan traktoriga roogu. Igal aastal tuleb teha paar kilomeetrit aedasid, mis meri ära veab,” räägib Kalev. Üle päeva tuleb loomi karjamaal vaatamas käia, sageli tuleb selleks edasi-tagasi maha kõndida 6–7 km. Et karjamaa kaugemas nurgas on liivase põhjaga ujumiskoht, kus kiiresti sügavaks läheb, saab seal ennast pärast loomade ülevaatamist kuumal ajal pisut jahutada.
Mõistagi pole loomapidajal pääsu kultuurkarjamaadelt loomadele heina varumisest.
Kalev Au sõnul pole loomadele keegi liiga tegemas käinud, vahel harva on mõni loom end ise vigastanud. “Üldiselt on väga rahulik, jaanipäeva paiku, kui liigub igasugu rahvast, siis vahel jäetakse mulk lahti,” ütleb ta.
Kalev Au räägib, et talle meeldivad rannakarjamaad nii talvel kui ka suvel. Mõnel sügisel on karjamaal kõrge vesi ja mõnel talvel lausa paari meetri kõrgused hanged. “Ühel aastal tõi talv siia merejää ja karjamaa madalam osa oli paksult jää all. Igal aastaajal omad võlud,” lausub Kalev.
Üks, mida Kaev Au väga ei mõista, on Eesti riigi ametnike arusaamad. Ühest küljest on Eesti riik võtnud Euroopa Liidu ees kohustuse pärandkooslusi taastada, kuid teisalt tahab seesama riik hooldajatelt üha rohkem renti ja aina vähem neile tööde eest maksta.
Kaitsealal tohivad loomad olla ainult pool aastat, kuid ka ülejäänud osa aastast tuleb loomi sööta ja üleval pidada. “Ministeeriumist üks tark arvas, et sügisel võiks loomad ju hoopis maha müüa ja kevadel uued osta,” räägib Kalev Au, kelle sõnul ametnik hiljem sellist jamajuttu muidugi eitas. “Ametnik ütleb, et sa pole minuga üldse rääkinud ja võib-olla oli telefonitoru teises otsas hoopis koristaja.”
Kunagi tegid Laidevahe kaitseala hooldajad projektitaotluse kaitsealale matkaradade ehitamiseks. Projekt nägi ette linnuvaatlustorne, hooldustehnika ostmist ja matkaraja jätkuna väikeste sildade ehitamist üle nelja kõrvuti asetseva kraavi. Projekti menetlenud ametnik leidis, et projekti eelarve on liiga suur ja seda tuleb kärpida. Kalev Au nägi kokkuhoiuvõimalust hooldustehnika vähendamises, ametnik, kes oli samuti projekti lugenud, leidis, et mõistlik oleks hoopis mõni sild ära jätta. “Ütlesin, et saage aru, te pakute ju praegu, et ehitataks pool silda,” meenutab Kalev Au, kelle sõnul oli ametnik sellest märkusest nii häiritud, et pani solvunult toru ära. Probleem on aga selles, et kui ametnik juba solvub, siis projekt raha ei saa.
Keskkonnaminister Villu Reiljani ajal tegi Au ministrile kirja sooviga riigilt maid rentida, kuid siis avaldasid ametnikud arvamust, et parem, kui rendilepingut ei sõlmi. “Et siis on nagu sul lihtsam ja meil lihtsam,” meenutab Au, kelle sõnul ei viitsinud ametnikud paberimajandusega jännata. Esimese rendilepingu maade hooldamiseks sõlmis Kalev Au riigiga 2008. aastal.
Kord, kui tuli taas jutuks kaitseala heakord, ütles üks ametnik, et jah, praegu on Laidevahel rajad rohtunud ja teed sopased ning jalutamas käid seal vaid sina koos oma sõpradega. Ametnik lubas, et varsti hakkab riik tooma Laidevahele ka inimesi. Inimesed tuuakse kohale bussiga ja siis tuleb teed korda teha ja ehitada korralikud vaatetornid.
Lisaks toetustele saab maa-hooldaja oma sissetuleku loomade müügist. Eelmisel sügisel saatis Kalev Au 11 lihaveisepulli Türki ning jäi teenistusega rahule. “See on päris normaalne bisnis,” möönab Au, lubades ka selleaastased vasikad võimalusel Türki saata.
Laidevahe lihaveised müüakse Türki
Nagu teistegi loomakasvatajate puhul, käisid türklased loomi Laidevahel ise üle vaatamas. Soliidselt riietatud türgi kokkuostjad istusid sõiduautost ümber traktorikärule ja sõidutati karjamaale. Novembrikuu tuul ja jahedus võtsid aga lõunamaa meestel ihu lõdisema ning karjamaalt tagasi tulid kauged külalised juba kitsukesse traktorikabiini surutuna.
Järjest avaramaks muutuv Laidevahe looduskaitseala ei meelita ligi mitte ainult pesitsevaid veelinde, vaid ka rebaseid ja kährikuid, keda tühi kõht ajab linnumune sööma.
Metsloomade vaktsineerimine lennukilt on rebaste arvu jõudsalt paisutanud ja kõik need loomad tahavad süüa. Kui enne tuli rebane kanalasse kõhutäit jahtima, siis nüüd teeb ta oma pesa siiasamasse rannaniidule. Juba paar aastat pesitsevad rebased Põessaarel vana kalasadama juures tühjaks jäänud hoonetes ja rebasekutsikad on karjamaal sagedased külalised. Poegimisperioodil näeb siin sageli liikumas rebaseid ja kährikuid, kel mõni lind hambus.
Pärast seda kui linnud sügisel lõunasse lendavad, tulevad rebased külasse ja käivad lausa hoovides süüa otsimas. “Söövad õues koerakausist, kui koer on leplik,” räägib Kalev Au, kelle sõnul viis üks noor rebane grillimisseltskonnalt šašlõkivarda ära.
Ametnikud on lubanud kiskjate hävitustöö üle rannaniitudel veel mõelda ja arutada, aga Kalev Au usub, et lõpuks lükatakse süü jahimeeste kaela, kes justkui ei saa rebaste arvukuse ohjeldamisega hakkama.
Loading ...
Lisa kommentaar