Sotsiaaltööst, väärtustest, eetikast…

Sotsiaaltööst, väärtustest, eetikast…

 

Viimase kümnendi jooksul on sotsiaalsektori tööpõld ääretult laienenud ja selles valdkonnas töötaja peaks olema suuteline töötama kõikide kliendigruppidega: lapsed, noored, eakad, puudega inimesed, kriminaalhooldusalused, vangid, kodutud, töötud.

Sotsiaaltöö peamine suund keskendub inimestele ja nende vajadustele, millel on esmane iseloom – lahendamist vajavate probleemidega tegeletakse nende tähtsuse järjekorras. Näiteks kui sotsiaaltöötaja vaatevälja satub nälginud ja pesemata inimene, kellel pole kusagil ööbida, siis esimesena organiseeritakse talle toitlustamine, siis pesemine ja seejärel majutamine.

Erinevad väärtused

Kuigi igapäevatöös tuleb kokku puutuda paljude inimlike õnnetuste ja hädadega, on 85% sotsiaaleriala lõpetanuist jäänud tööle oma õpitud erialal (ülevaate saamiseks tasub lugeda Õpetajate Lehte, 15.04.2011).
Mis muudab sotsiaaltöötaja töö eriliseks?
Sotsiaaltöötajad ja ka teised inimsuhete alase töö tegijad (arstid, psühholoogid, õpetajad, päevakeskuste töötajad jne) on samasugused inimesed nagu inimesed ikka kõigi oma isiklike väärtuste, uskumuste ja hoiakutega, mis mõjutavad tundeid ja käitumist kliendiga.
Vahel võib tekkida terav konflikt töötaja tööalaste või individuaalsete ning kliendi individuaalsete väärtuste vahel.

Väärtus on mõiste, millel on erinevates valdkondades – äritegevuses, majanduses, panganduses, psühholoogias, sotsioloogias, ka poliitikas – erinev tähendus.
Kuidas töötada spetsialistina inimestega, kelle väärtused on väga erinevad? Kas on sobilik süüdistada toimetulematuses jms inimest, kes tuleb abi küsima või saab teie asutusest teenust?
Kui töötaja püüab muuta kellegi väärtusi teda süüdistades, rahuldab sotsiaaltöötaja sel juhul mitte abivajaja, vaid oma vajadusi.
Töötajal, kellel on raske võõraste väärtustega kokku puutuda, jääb üle kaks võimalust: saata kliendid edasi teise töötaja juurde või teha tööd oma väärtuste avardamiseks.

Omaenese vaadete avardamine ei tähenda võõraste väärtuste omaks võtmist, vaid nende aktsepteerimist sel moel, et omaenda väärtused on kindlustatud nii, et inimene tunneb end turvaliselt ja on valmis ära kuulama ka teistsuguseid, tema enda omadest erinevaid arvamusi.
Samas tähendab inimese aitamine ühtlasi tema privaatsustsooni tungimist – aitaja peab olema teadlik oma teo tagajärgedest. Ta ei tohi oma otsusega teisi inimesi kahjustada. See nõuab sotsiaaltöötajalt tavalisest suuremat vastutust.
Professionaalne sotsiaal-ala töötaja vastutab isiklikult oma ametitöös tehtud eetiliste otsustuste ja valikute eest.

Eetika mõjutab kõike

Kas eetilist otsustamist saab õpetada või harjutada?
M. W. Jackson väidab, et elu eetilisi reegleid õpitakse “isa põlvel” ja hilisemal õppimisel pole mõju ning eetika mõjutab kõike, mida teeme, ning selle mõju ei saa eraldi õpetada.
On ette tulnud ka juhtumeid, kus sotsiaalvaldkonnas keskendub töötaja karjäärile, jättes kliendi tema muredega tahaplaanile.
Õnneks on sotsiaaltööd tegevate erihariduseta inimeste arv aastatega siiski vähenenud ning seega on sotsiaaltöö põhitõed ja -eetika saanud igapäevase erialatöö lahutamatuiks kaaslaseiks.

Veel ühest olulisest faktist: 23. märtsil allkirjastati riigikogus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, mis loob ulatuslikuma kaitse puudega inimestele erinevates eluvaldkondades. Järelevalvet konventsiooniga tagatud õiguste ja kohustuste üle hakkab tegema selleks moodustatud komisjon.

Tekkinud murede korral saate erialast nõu küsida e-aadressil saarekoda@hot.ee või saata kirja aadressil: Pikk 39, Kuressaare linn 93812.

Lõpetuseks:
On pisiasjade tohuvabohus
me loojanatuur ju mõistagi ohus,
kuid selleks, et elu saaks edasi kesta,
peab tegema seda, mis on meie kohus.
Doris Peucker

Veronika Allas
Saaremaa puuetega inimeste koja juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 550 korda, sh täna 1)