88. kiri: publikuks kasvades

88. kiri: publikuks kasvades

 

Hea inimene!
Viimasel kuul olen seoses tööga rääkinud palju teatrist. Mitte ainult rääkinud, vaid ka saalis istudes vaikinud ja vaadanud, kaasa mõelnud. Teater intrigeerib inimesi, riputab õhku küsimärke. Kuidas seda tehakse? Kes seda teevad? Mis nad sellest saavad? Mulle meeldib kuulata, kuidas teatrist jutustatakse, sest see on nagu omaette maailm, mis elab argise ilma sees – täiesti avalik, astu vaid sisse. Samas salapärane, sest igaüks publikust on teatrisaalis üksi, kuigi võib istuda oma kõige lähedasema kõrval.

Ajapikku ei üllata enam, et inimesed näevad sama tükki täiesti erinevalt. Märkavad erinevaid asju, peavad oluliseks erinevaid nüansse… Mängu tulevad silmaring, märkide lugemise oskus, empaatiavõime ja nii edasi. Kui põnev! Näitlejad laval žongleerivad pealtvaatajate loal nende emotsioonidega. See on publiku poolt riski võtmine, mis võib lõppeda ka pettumusega kulutatud aja ja raha pärast.

Teatrisaalis kehtivad oma reeglid, sestap tuleb seal käimist õppida. Lapsed teevad oma esimesed käigud teatrisse tavaliselt koos ema-isaga, kes nende küsimustele kõige õigemini vastata oskavad. Aga… millal? Kuidas? Väikesed ja suured ühes saalis koos – eelarvamused, eelarvamused…
Mäletan juhust, kui etendusele saabus ema väikese tütrega ning proua, kelle kõrval nende kohad olid, läks kergelt endast välja. Puhises ja pööritas silmi, sest lapse kõrval istumine tundus teatrielamusele sirge joone peale tõmbavat.

Mõnes mõttes saan ma sellest prouast aru. Küllap oled Sinagi olnud kultuuriüritusel, kus publiku tähelepanu lõikab läbi väikelapse kriiskamine. Taolisel puhul jääb vägisi mulje, et vanemad on enda ja lapse võimeid üle hinnanud. Ent lapsed, nagu nende vanemadki, on ju väga erinevad. Mõni kuueaastane on nii elav, et ei suuda isegi kümmet minutit paigal püsida. Teine istub süvenenult paigal.

Ühel tantsuetendusel oli mu naabriks pisike potisoenguga poiss koos oma ema ja isaga. Enamiku ajast seisis ta oma tooli ees püsti, et tantsijaid paremini näha. Ning vahepeal küsis emalt küsimusi, vaikselt ja asjalikult: “Kuhu see onu nüüd kadus? Miks nad seisavad, miks nad ei tantsi?” Ta oli võib-olla viie-kuuene, aga valmis saalis olema. Mõnele lapsele meeldib sport, teisele muusika – kõik pole kõigi jaoks huvitav. Tundus, et sellele poisile meeldis teater. Päriselt meeldiski!
Kujutlesin, kuidas see poiss täiskasvanuna teatrisse suhtub. Armastab ta seda, sest ta emal ja isal oli oskust teda teatrimaailma kaasata? Usun, et see tõenäosus on päris suur. Mida aeg edasi, seda huvitavamaks ju saalis etenduse jälgimine muutub – elukogemus, silmaring…

Selle poisi vanemad olid targad ja ettevõtlikud – nad olid õigel hetkel ära tabanud, mis nende lapsele meeldib ja missugused on tema võimed. Täiskasvanuna on tal kindlasti uhke öelda, et leidis varakult selle, mis talle südamest huvi pakub. Ja tõdeda, et tema huvil oli pika aja vältel võimalus küpseda armastuseks. Kes seda rõõmu ei tahaks, kas või kellelegi teisele? Loodetavasti ei märganud see poiss ühegi täiskasvanu altkulmupilku, mis võinuks tema huvi rikkuda. Oma hinnangute andmisega tuleb olla ettevaatlik, kordasin endale mõttes.

Kannatlikku meelt ja – jääme kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 20 korda, sh täna 1)