Kiiruse piiramine kui kergema vastupanu tee (8)

Kiiruse piiramine kui kergema vastupanu tee

 

Sõnavõtt riigikogu 7. mai istungil.

Viimastel päevadel, suisa nädalatel on olnud väga palju juttu liiklusest. Ja liiklusest sellest aspektist, et meil on käesoleval aastal nelja kuuga olnud pea kolmandiku võrra rohkem hukkunuid kui möödunud aastal sama ajaga. Ja nn liiklusspetsialistid on avalikult väitnud, et tegelikult on kiiruse ületajaid palju, et peame kiirust piirama ja alandama, siis on hukkunuid vähem.

Leidkem üles ohtlikud liiklejad

Kõige olulisem on see, et kui meil tavaliselt igal suvel on paljudel headel teedel olnud lubatud piirkiirus 100 kilomeetrit tunnis, siis tänavuse aasta otsuse järgi on üle 90 km/h lubatud sõita ainult nendel teedel, kus on kaherealine liiklus.
Otsustasin natuke uurida statistikat ja seda, kes on liikluses hukkunud ja millistel põhjustel.
Selgub, et 13 liikluses hukkunut on hoopistükkis kergliiklejad. Selgub, et rasked liiklusõnnetused toimuvad kas tagant või eest otsasõidul ning asula sees. Joobes juhtide tõttu on hukkunud neli inimest. 22 juhul polnud hukkunud kasutanud turvavarustust tervikuna.

Laias laastus näitavad need arvud seda, et raskete liiklusõnnetuste kõige olulisem põhjus ei ole hoopiski kiirus, vaid muud tegurid. Seega on küll väga lihtne ja talgukorras “pealeminek”, et muretseme politseile rohkem kiiruskaameraid ja mõõdame kiirust rohkem, siis on liiklusõnnetuses hukkunuid vähem. See on minu arvates täiesti väär väide.
Leian, et tegelikult on vaja leida liikluses need inimesed ja juhid, kes on reaalselt ohtlikud: kes on purjus, kes ei kasuta turvavarustust, kes kasutavad mittekorras sõidukeid ja huligaanitsevad.
Olen seda meelt, et liikluspolitseinikud või politsei üleüldiselt ei saa sellega päris kindlasti üksi hakkama, vaid selleks on vaja meie kõigi abi, on vaja infot kodanikelt.

Koostöö asemel konflikt

Igal juhul, kui me paneme politsei kogu “auru” sirgetel teelõikudel kiiruse mõõtmisele, siis vaevalt et need inimesed, kes 5 km sirgel teelõigul kiirust ületavad, on valmis andma infot tõsistest rikkumistest politseile, et nood tahaksid ja suudaksid kiiresti reageerida.
See tekitab konflikti liikleja ja järelevalvaja vahel, selle asemel et nad omavahel koostööd teeksid, et leida üles need inimesed, kes on liikluses tegelikult ohtlikud.

See ei ole teps mitte lihtne ülesanne, see nõuab planeerimist, nõuab analüüsi, nõuab väga kiiret reageerimist. Ehk kui saabub teade liikluses osalejalt, et ta näeb kas kahtlase sõidustiiliga juhti, kes võib olla purjus või kes liikluses huligaanitseb, tehes järske möödasõite ja arendades palju suuremat liikluskiirust, kui see on lubatud, siis peab seal kohal olema politsei, kes suudab reageerida ja need juhid liiklusest kõrvaldada.
Seega on tegemist tõsise väljakutsega meie korrakaitse-struktuuridele. Loodan väga, et nad otsustavad taktika muutmise kasuks, selle asemel et minna lihtsalt kergema vastupanu teed, öeldes, et täna on lubatud sõidukiirus 90 kilomeetrit tunnis, homme 70 ja võib-olla lähitulevikus 30. See ei säästa meie elu.

Turvalist liiklemist meile kõigile!

Samal teemal: “Kellele on kasulik piirkiirus üheksakümmend km/h?”, Saarte Hääl, 8. mai.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)