Kuressaare tähistab taas sünnipäeva, sedapuhku 449-ndat. Ühineme meiegi õnnesoovidega.
Samas ei saa kuidagi märkamata jätta, et juba kaheksa kuu pärast 450. sünnipäeva pidustustega alustav linn kipub juubelile vastu minnes välja nägema pigem väsinud ja luitunud, kui värske ja värviküllane.
Paljudel vanalinna auväärsetel hoonetel pudeneb krohv ning mõnigi neist vajaks rohkem kui lihtsalt kõpitsemist. Paistab aga, et need ajad, mil Kuressaares hoogsalt ehitati-renoveeriti, on jäänud möödanikku. Tõsi, Euroopa Liidult saadud rahaga ehitati nullist üles Ristiku lasteaed ja renoveeriti Kuressaare muusikakooli hoone, aga see on ka kõik.
Ise oleme ehk harjunud sellega, et kesklinnaski laiutavad tondilossid, mida omanikud pole tahtnud või viitsinud või suutnud korda teha. Paljud meist ilmselt ei märkagi neid enam. Külalised aga küll. Meile võib tunduda, et pisike Kuressaare on turvaline linn, ent lõhkumised-peksmised-vargused pole siin sugugi haruldane nähtus.
Öeldakse, et linn on oma kodanike nägu. Ehk püüaksime siis olla veidi paremad, hoolivamad üksteise ja ümbritseva suhtes. Meie Kuressaare ju väärib seda.
Loading ...
loodame,et oma nn 500 tähtpäeval veteran lapsi ei mürgita otse raeplatsil vaid kolib näiteks Võrtjärve äärde samanimelisse külla