Ristivanemast saab lapse kaitseingel

Ristivanemate ehk vaderite traditsioon on vana ja ulatub juurtega muistsetesse aegadesse. Varases kirikus oli ristivanema ülesanne teha teatavaks ristitava tahe võtta vastu püha ristimine ning olla ristitava usu ja tõotuste tunnistaja ning tagaja. Lapse ristimise ajal saab ristivanemast tema vaimulik vanem.

Uues testamendis ristivanematest ei räägita ja varakristlikus kirjanduseski on neist juttu väga vähe. Seevastu apostlikes seadustes ja õpetustes, kirikuisade seadustes ja kirikukogude kaanonites on ristivanemate roll selgelt määratletud. Algselt oli ainult üks ristivanem. Ta pidi olema ristitavaga samast soost. 7.–8. saj on teateid, et oli juba nii ristiisa kui ka ristiema traditsioon.
Lapsevanemad ei saa kiriku pärimuse kohaselt olla ristivanemateks oma lastele. Ristivanemad ei saanud olla mungad/nunnad ega alla 14-a lapsed. Varem ei lubatud ristivanemaks teiseusulist kristlast.
Meie tingimustes on lubatud võimalus, et kui vanemad seda soovivad, on üks ristivanematest näiteks luterlane. Seda juhul, kui peamine ristivanem (poisil ristiisa, tüdrukul ristiema) on õigeusklik, kes annab ristimistõotused ja võtab vastutuse ristilapse vaimuliku kasvamise eest.

Seega ei ole ristivanem ainult ristimise formaalne tunnistaja, vaid ristivanema ülesanne on oma olemuselt kutsumus. Ta peaks teadma usu põhitõdesid, teadma salasuste (sakramentide) tähendust ja mõistma oma rolli tähtsust.
Nende vahel valitseb kogu elu vaimne ja hingeline side. Kirik kasutab siin nimetust “vaimne sugulus”. Ristivanem on nagu vahendaja ristimisel toimuvas uuestisünnis. Kiriku traditsioonis on ristilapse ja -vanema suhet nähtud võrdväärsena lapse ja vanemate suhtega. Seda vaimset sugulust on peetud mõnedel puhkudel lihalikust sugulusest tähtsamakski. Siit lähtuvad mitmed asjaolud. Abielu on keelatud ristilapse ja -vanema vahel, samuti ristivanema ja -lapse leseksjäänud ema vahel.

Nagu eelnevast nähtub, on kirik ristivanemale seadnud suuri nõudmisi. Meie ajal peame me ristivanema rolli uuesti teadvustama. Ristivanema ülesanne ei ole formaalsus, vaid sügavalt kiriklik ja vaimne. Seega on parem, kui lapsel on ainult üks samast soost ristivanem.
Kirik õpetab, et ristimisel saab laps oma kaitseingli, kes kaitseb, hoiab ja juhatab inimest, palvetades tema eest ja püsides tema juures igas olukorras. Ristivanemat võime võrrelda kaitseingliga selles mõttes, et temagi on seatud ristilast juhatama, püsima tema kõrval eri olukordades, juhatama teda taevastel teeradadel, mis juhivad igavese elu poole.

Isa Andreas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 525 korda, sh täna 1)