Eesti kunstiklassika Kuressaare Raegaleriis

Eesti kunstiklassika Kuressaare Raegaleriis

KUNSTINAUTIJA: Kuressaare ametikooli õpilasele Paula
Palometsale meeldivad ka kunstis loomad. Foto: Tõnu Veldre

Raegaleriis on avatud näitus “2E. Eduard Wiiralt ja Evald Okas – eesti graafika suurkujud”.

Kõik väljapandud teosed pärinevad kahest erakogust, mille omanikud on Mart Maastik ja Marek Kokk.
Ärimees ja omavalitsustegelane Mart Maastik on öelnud, et teda on ajendanud oma kunstikogu asutama ka perekonnas valitsenud kunstihuvi.
Tema vanaisa Aleksander Arnold Maastik, kes rändas 1927. aastal Eestist välja Austraaliasse, loobus küll olude sunnil kunstniku karjäärist, kuid realiseeris oma kunstihuvi n-ö pühapäevamaalijana.
Evald Okase looming jõudis aga Mart Maastikuni läbi sugulussuhte Okase perekonnaga.

Teine Eduard Wiiralti kunstiteoste omanik, ettevõtja Marek Kokk leidis kontakti suure graafiku loominguga arvukate reproduktsioonide vahendusel. Kahepeale kokku oli neil välja panna kena läbilõige suure eesti graafikaklassiku loomingust. Esindatud on kõik Wiiralti loominguperioodid (Tartu Pallase kunstikooli aeg, Pariis, Maroko, Teise maailmasõja aegne Eesti, hiline pagulasperiood Prantsusmaal). Puudub ainult veristlik-ekspressionistlik Dresdeni aeg 1922–1923, mil Wiiralt avastas enda jaoks suurlinna pahede teema.
Varaseim Wiiralti gravüür on 1920. aasta linoolsügavtrükk “Hobused” (Marek Koka kogu) ja hiliseim eksiilis loodud 1950.–1952. aasta pehmelakk “Rahutus” (Mart Maastiku kogu).

Saatus kujunes erinevaks

Kaks andekat 20. sajandi eesti kunstnikku Evald Okas (1915–2011) ja Eduard Wiiralt (1898–1954) olid peaaegu eakaaslased, ent nende saatus kujunes kardinaalselt erinevaks.
Näiteks avati 2003. aastal Haapsalus Evald Okase muuseum, mida kureerib tema kolm kunstnikust last. Eduard Wiiralti majamuuseumi pole õnnestunud asutada, ehkki ta töid on paljudes kollektsioonides. Kõige täiuslikum on ilmselt Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu, kus leidub ligi 3500 Wiiralti teost. Loomulikult ei ole see kogu täielik, sest peale Mart Maastiku ja Marek Koka on Eduard Wiiralti tööde kogumisele pühendunud päris paljud inimesed (nimetagem Shifara Hindreksoni, Juhani Komulaineni jt, aga eluajal oli tema suurtoetaja Alfred Rõude).
Wiiralti teoste suur levik on võimalik seetõttu, et oma suurepärastest gravüüridest laskis ta trükkida üsna suuri tiraaže. Tal on ka haruldasi maale, akvarelle, monotüüpiaid, joonistusi – ainueksemplare.
Tellimustöid on Wiiralti loominguloos (erinevalt Okasest) väga vähe, üks sellistest, seejuures problemaatilise saamislooga, on ka näitusel näha, nimelt 1930. aasta koloreeritud gravüür “Montenegro sõdur” ehk “Albaanlane” ehk “Serblane”.

Saatuse pailaps valis õigesti

Evald Okas ilmselt ei vajanudki toetust, sest tema oli n-ö saatuse pailaps, kes oskas igas olukorras teha enda jaoks õigeid valikuid. Lõpetanud 1937 riigi kunsttööstuskooli ja 1941 riigi kõrgema kunstikooli maalijana, oli ta sõjajärgsetel aastatel üks Eesti juhtivaid kunstnikke.
Okast pärjati NSV Liidu rahvakunstniku ja Firenze kunstide akadeemia auliikme tiitliga, ta reisis ka kinnistel aastatel maailmas ringi ja jäädvustas reisimuljed oma kunstis. Haruldus Kuressaare näitusel on kõige varasem, autori õpingute ajast riigi kunsttööstuskoolis pärinev segatehnikas “Autoportree Nõmme kodus” (1934, Mart Maastiku kogu). Tähelepanu väärib 1955. aasta realistlik maal “Vana kalur”, aga samuti Okase üks meelisteema, naisaktid.

Viimast valdkonda võib vaadelda ühendava lülina kahe kunstniku töödes, ent akt on ka üks kunstniku professionaalsuse proovikive üldiselt.
Evald Okase palavikuline temperament, kõrge eani kestnud reipus ja töövõime on ajendanud Harri Liivranda nimetama teda eesti Picassoks. Seevastu Wiiraltit võiksime pühendumuse, haarde, pilgu sügavuse ja mustvalgete vahendite tõttu nimetada ehk eesti Düreriks.
Näitus Kuressaare Raegaleriis on avatud 28. aprillini.

Anne Untera

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 227 korda, sh täna 1)