Kes hunti rumaluse eest kaitseks? (31)

Saaremaa lausa ägab loomade terrori all. Vähemalt Saaremaalt kostva hädakisa järgi võib seda järeldada küll. Hundid murravad lambaid, sead songivad aedu, kitsed lõhuvad heinapalle ja jänesed järavad õunapuid.

Rebased tungivad linna, hakid lasevad õlale, rändlinnud peatuvad põldudel ning kormoranide ja hüljeste megaagressioon on viinud kohaliku kaluri vaat et enesetapuni. Kui lisada siia ka hulkuvate koerte ja kasside armee, siis tundub vägisi, et saare peal on asjad ikka väga käest lastud ja vennikesed ei saa kohe üldse oma tillukese saare valitsemisega hakkama.
Tegelikkuses ilmselt olukord siiski nii hull pole. Mõned loodusest võõrandunud kisakõrid toodavad aga nii palju lärmi, et Saaremaast hakkab tasapisi kujunema pilt kui Eesti kõige loomavaenulikumast kantsist.

Sõda elava vastu

Mõned saare lambakasvatajad tõstsid aga hüsteerialati täiesti uuele tasemele. Nad nõuavad juba lausa sõda. Sõda kogu elava looduse ja selle seaduste vastu ning püüa sa neile öelda, et Saaremaa ei kuulu pelgalt homo sapiens’ile, vaid ka teistel liikidel on õigus seal elada.
Inimesel on mõistust liikide arvukust piirata ja see on igati hädavajalik ja normaalne tegevus. Inimloomal on aru ka oma vara kaitseks midagi ette võtta. Seda pahatihti aga ei taheta või ei viitsita teha. Vabandusi leitakse kuhjaga – aedikute ehitamine on kallis, lisaks muudaks need ka kodusaare tarastatud koonduslaagriks. Ka karjuse palkamine või karjakoerte pidamine on liiga kulukas jne, jne.
Mida siis teha? Võsavillem on alati ära võtnud selle, mis ripakil. Vanal ajal saadi sellest aru ja üritati kavalamad olla. Alati see muidugi ei õnnestunud, aga seda võeti kui loomulikku kadu. Tollal mingeid toetusi ega kahjukorvamisi polnud, aga inimesed elasid loodusega kooskõlas ja võtsid asju mõistusega. Tänapäeval seda enam ei osata. Loodusest võõrandunud inimloom elab turvalises mugavustsoonis ja kisab nagu siga aia vahel oma õigusi taga ajades ning nõuab teiste liikide hävitamist.

Milles metsaasukate süü siis seisneb? Mitte milleski! Nemad elavad vastavalt instinktidele ja lähevad tarastamata koduhoovi tühja kõhu sunnil, hundid murravad aga karjamaal iga vabalt ringi töllerdava lambukese. Nii oli, nii on ja nii saab see olema ka tulevikus ning seda ei saa nüüd küll metsaasukatele ette heita, et inimene on laisk, loll ja mugav ning paljuski ise oma hädades süüdi.
“Saaremaa hundivabaks” protestikampaania eestvedajad võtavad asja tõsiselt. Propagandarünnakutesse on kaasatud isegi meedia ja rahvast üritatakse üles keerata odavate trikkidega. Nii näiteks meenutas üks Leisi valla lambakasvataja leheveergudel kurba lookest, kui ta suviste murdmiste kõrgajal ühele teisele lambakasvatajale helistas. Viimane aga nuttis lakkamatult, sest hundid olid tema karja murdmas käinud. Isegi loomakaitsjad peaksid pärast sellist emotsionaalset tundepuhangut püssid haarama ja hunte tapma tormama!

Enne peaks aga siiski aru saama, miks see teine lambakasvataja ikkagi nuttis? Oli tal armsatest villakeradest kahju või hoopis sellest, et susi võttis talt võimaluse neil ise noaga kõri läbi lõigata? Tont seda teab ja tühja sellega, aga ilmselt saab pahadest huntidest veel palju lugeda. Avalik arvamus on ju vaja kuidagi enda poole kallutada ja kuidas sa ikka jahimehi ning teisi tegelinskeid muidu mõjutada saad.
Praegu Saaremaal toimuv meenutab vägagi omaaegset hiina rahva jaburat võitlust varblastega. Mäletatavasti hakati seal viljasaagi kaitseks linnukesi lausa üleriiklikult ja lööktöö korras tapma. Sellega astuti aga ämbrisse – pärast varblaste hävitamist hakkasid paljunema kahjurputukad, kes viljasaaki palju kordi enam hävitasid.

Keegi pole üleliigne

Ka huntide täielik hävitamine kasvataks nii mõnegi teise liigi arvukust ja siis oleks jälle häda lahti. Lööme need ka siis viimseni maha või? Looduses on kõik seotud ja igal liigil on siin maamunal oma kindel roll. Keegi pole kellestki parem ja keegi pole üleliigne. Sellest lihtsast reeglist on täna juba pea kõikjal aru saadud. Aga nagu näha, siis mõned saarlased vajavad hädasti oma isiklikku õppetundi. Jätkake aga samas vaimus ja selle te ka saate. Pole kahtlustki!
Eestil erilisi maavarasid pole. Väikese ja vananeva rahva majandustegevus meid ilmselt samuti rikaste ja ilusate sekka ei vii. Meie rikkuseks on aga üsna puutumata loodus koos siin elutsevate liikide rohkusega.
Paljudes arenenud Euroopa riikides nutetakse oma hävitatud loodust ja loomi täna haledalt taga ning tehakse tohutuid kulutusi, et endist olukorda kas või minimaalselt taastada. Ka hunte nutetakse taga ja neid oleks ehk nii mõnigi riik valmis lausa sisse ostma.

Saaremaal toimuv verejanuline hundihüsteeria jätab meist aga üsna rumala ja lühinägeliku mulje. Pole kahtlustki, et huntide arvukust peab piirama ja susidele tuleb kas või profülaktika mõttes vastu nina anda. Muidu lähevad nad lihtsalt liiga ülbeks. Kõikide huntide mättasse löömisega ei saa aga nõustuda ükski loodus- ega loomakaitsja.
Maailmas on hunt valdavalt looduskaitse all ja seda mitte ilusate silmade pärast. Vastavalt Berni konventsiooni II lisale on ta tegelikult lausa range kaitse all olev liik. Samuti kaitsevad hunte Euroopa Komisjoni elupaikade direktiivi II ja IV klausli lisasätted.

Vaatamata sellele, et Eestile on mõlema Euroopa õigusakti suhtes kehtestatud erand, peaks huntide suhtes plaanitavate äärmuslike meetmete rakendamise vajadus olema tõsikindlalt tõestatud ja põhjendatud.
Tänaseni pole veel midagi tõsikindlalt tõestatud ega põhjendatud, vaid enamasti lähtutakse vaid emotsioonidest ja väikese grupi inimeste majanduslikest huvidest. Ei tasu unustada, et loomapidaja kohustus on rakendada oma vara ja loomade kaitseks kõiki abinõusid kiskjate rünnakute vastu.
Kaitseabinõude rakendamata jätmisel ei ole õigust kiskjat surmata ega saada luba tema surmamiseks. Kui loomade piirdeaia seisukord ei taga piisavat kaitset, siis tuleks esmalt tähelepanu pöörata aedikute olukorrale ja nende parandamisele. Lisaks korralikule aedikule hoiab kiskjaid eemal ka karjuste ja valvekoerte kasutamine ning kariloomade ööseks lauta või teisele karjamaale ajamine. Ehk tasuks alustada sellest, mitte nulltolerantsi nõudvate plakatitega vehkimisest!

Tallinn saarlastevabaks!

Helistasin eile klassivennale, kes lakkamatult nuttis. Üks saarlane võeti tema asemel tööle ja nüüd jäävad lapsed nälga. Naabrimees sai jällegi Raekoja platsil kere peale ja süüdistab samuti saarlasi – jõhkardid rääkisid nimelt imelikku murrakut ja hääldasid õ-tähte kuidagi veidralt.
Töökaaslasel pandi aga autolt kojamehed pihta. Vargapoiss jäi vahele ja vahi kurja – jälle saarlane! See peaks iga põlise pealinlase tegutsema panema, aga kelle poole pöörduda? Politsei, jahimeeste või ehk isegi lausa sõjaväe poole?
Ah kuradile, hakkan hoopis lehes halama ja tellin auto peale kleepsu “Tallinn saarlastevabaks!”. Tundub ajuvaba? Ja ongi ajuvaba. Täpselt sama rumal ja absurdne kui mõne saare lambakasvataja katsed hunte siit maamunalt minema pühkida!

Heiki Valner
Eestimaa loomakaitse liidu president

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 98 korda, sh täna 1)