Kas kodumaine püstijalukomöödia on võimalik?

Stand-up comedy on žanr, mille nimetusel eestikeelne vaste puudub. See on täiesti loogiline asjade seis. Sest mis mõttega otsida nimetust millelegi, mida ei eksisteeri? Puudu ei ole mitte ainult sobilik eestikeelne vaste žanri nimetusele, vaid kogu stand-up’i kultuur ja traditsioon üldse. Eestlasest stand-up’i fänn saab ihaldatud naerukõõksusid vaid Youtube’is ringi kolades või siis meile külla sõitvaid ja siin-seal üles astuvaid võõramaalastest naljamehi kaemas käies. Ja see kõik toimub loomulikult inglise keeles.

Tõsi, aeg-ajalt on kuulda olnud mõningatest eestikeelsetest katsetustest, aga enamasti on siis tegemist olnud lihtsalt tippkoomikute repertuaarist tõlgitud sketšidega, mis siinses kontekstis ikka pisut võõrana kõlavad ja seetõttu väga laia populaarsust saavutanud pole.

Juured justkui olemas

Mööndusi tehes võib ju stand-up’i sugemeid leida mõnest teatrietendusest (eriti monoetenduste korral), aga ka siis on enamasti tegemist dramaturgi kirjutatud kindla tekstiga, kus improvisatsioonile ja publikuga vahetule suhtlemisele palju ruumi ei jää. Ja kui keegi isegi on üritanud teha seda päris omaloomingul põhinevat stand-up’i, ei ole need katsetused olnud eriti järjekindlad.
Huvitav on ka asjaolu, et kuigi Eestis praegu stand-up’i kultuur puudub, on stand-up’i juured meil ju tegelikult justkui olemas. Paarikümne aasta tagused suured naljamehed, keda estraadikunstnikeks nimetati, võiksid vabalt olla eesti stand-up’i vanaisad, kui pärast neid poleks lava nukralt tühjaks jäänud. Hea kodumaise huumori raskuskese kandus üle hoopis televisiooni ja raadiosse ning pakub seal eelsalvestatud kujul meelelahutust siiani, kuid lavalaudadelt seda enam nii kergesti ei leia.
Kõik need eelnevad asjaolud ongi suuresti põhjuseks, miks meil, suvel koolivaheaega nautinud kuuel lavakunstikooli tudengil tekkis äkki tahtmine proovida. Katsetada, kas eestikeelne stand-up-komöödia on üldse võimalik. Kas on võimalik rääkida sellest, mida me näeme, mis meie ümber toimub ja mis meile muret valmistab nii, et see veel naljakas ka oleks?

Teatrikoolis õpitud aastad on näidanud, et naljategemine on üks äärmiselt raske, kuid tänuväärne ja positiivset energiat andev ülesanne. Lisaks sellele olime vanematelt kolleegidelt sageli kuulnud, et institutsionaalses teatris töötades on näitlejatel sageli keeruline teha seda, mida nad tegelikult teha tahaksid, väljendada laval oma isiklikke arusaamasid, rääkida sellest, mis neid ennast puudutab. Meil oli aga parasjagu suvevaheaeg, suures koguses ideid ja palju tahtmist. Ühiselt fantaseerides veedetud prooviperioodi jooksul leidsid kõik näitlejad endale teemad, millest nad tahaksid inimestele rääkida. Ise kirjutasid ja improviseerisid nad ka teksti, mis osutus teatrikooli tudengitele päris mõnusaks ja kasulikuks loovusharjutuseks.
Meie koosluse nimeks sai Kinoteater. Ja meie tegemisi hakkas iseloomustama naljaviluks otsetõlgitud määratlus “püstijalukomöödia”.

Eestlaste tohutu naljajanu

23. septembril 2010 plaanisime anda esimese argliku etenduse pisikeses projektiruumis nimega März. Meie jaoks oli see esimene etendus lihtsalt katsetus, eksperiment, enese proovilepanek. Seetõttu ei olnud me endale enne just eriti vingeid õhulosse ehitanud. Suur oli meie üllatus küll, kui vaid Facebook’i kaudu levinud info peale tuli kohale pea sadakond inimest, kelle saali mahutamisega tõsiseid raskusi tekkis.
Ühekordsena planeeritud eksperimentaalsele stand-up-õhtule järgnes inimeste suure huvi tõttu varsti ka teine. Siis kolmas ning lõpuks üheksas. Pea iga kord olime kahjutundega sunnitud osa inimestest ukse taha jätma, sest rahvast olid täis nii aknalauad, seinaääred kui ka lavaesine põrand. Ja seda kõike mingi reklaamita, suust suhu levinud soovituste ja Facebook’i teadaande abil. Eestlaste naljajanu on toredalt tohutu. Ja see rõõm ja positiivne energia, mis laval olnud näitlejapoisid on ise nendelt õhtutelt saanud, on väga toitev ja innustav.

Meie esimese nelja kuu jooksul saadud kogemus on näidanud, et eestlased janunevad kodumaise stand-up’i järele. Meie soov ja eesmärk on kutsuda üles ka kõiki teisi teatriinimesi või lihtsalt huvilisi katsetama. Proovima järele seda tunnet, mis tekib siis, kui koos publikuga vahetult naerda mõne meid ennast puudutava asjaolu üle. Rääkida sellest, mis on tõesti siin ja praegu, ilma neljanda seinata. Tulla välja näitleja igapäevasest “turvatsoonist” ja astuda publikuga suhtlusesse iseendana, dramaturgi ette kirjutatud teksti või karakterita. Öelda, mis endal öelda on, ja seda kõike nautida. Ausalt – see teeb elu vahvamaks. Ja äkki saab siis lõpuks stand-up comedy endale ka Eestis jalad alla ja oma nimele eesti keeles tunnustatud tõlke. Olgu selleks siis “püstijalukomöödia” või midagi muud.
Eeloleval laupäeval astub Kinoteater – punt lavakunstikooli tudengeid, kes teevad eestikeelset stand-up-komöödiat – üles Kuressaare linnateatris.
Üks neljast esinejast on Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetanud ja lavakooli teise kursuse tudeng Jörgen Liik.

Diana Leesalu
Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli üliõpilane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 58 korda, sh täna 1)