Hirmul on suured silmad

Kõik inimesed on kunagi tundnud hirmu, olenemata vanusest, kultuuritasemest või religioonist. Hirm on mõjutatud nähtus, segu kindlusetusest, kahtlustest või eneseusalduse puudumisest. Hirm tuleb siis, kui ollakse uues või sellises olukorras, kus varem on juhtunud midagi ebameeldivat. Tihtilugu on hirm ka sündmuste või asjade ees, millel pole tagajärgi.

Kuna kaasaja noorel inimesel on kaasajal väga palju erinevaid hirme, siis oli mu soov uurida lähemalt, millised on Kuressaare gümnaasiumi 36. lennu gümnasistide hirmud ning milles need avalduvad.
Juhendaja Sirje Kereme abiga koostatud uurimuses “Hirmud ning nende esinemine Kuressaare gümnaasiumi 36. lennu gümnasistide seas” osalesid õpilased vanuses 16–18 eluaastat. Lennu 109 õpilasest võttis küsitlusest osa 42.
Püstitasin järgmised probleemid: mis on hirm ja milles see avaldub ning millised põhivormid hirmul esinevad; kuidas hirmust vabaneda ja kuidas sellega võidelda; millised on Kuressaare gümnaasiumi 16–18-aastaste õpilaste 36. lennu hirmud ning milles need avalduvad?

Esikohal hirm kaotada lähedast

Küsimusele, milliseid hirme olete tundnud, vastati kõige rohkem – 60% õpilastest –, et kardetakse kaotada mõnda lähedast inimest. 55% kardab kõiksugu putukaid (näiteks ämblikke), 52% pimedust ja 52% eksameid. 36% tunneb hirmu erinevate arstide ees, 33% kardab äikest ja samapalju (33%) kõrgust, 31% haigusi. 26% kardab koolis halva hinde saada, 24% pelgab loomi. 19 protsendile oli omane situatsioonikartus, näiteks hirm kinniste ruumide ees. 12 protsendil õpilastest on koolihirm. Samuti oli hirmudest välja toodud hirm roomajate, üleloomulike nähtuste, surma, õpetajate ees.
Vastajate arvates põhjustavad nende hirme eelkõige lapsepõlvetraumad ja nendega seotud halvad mälestused.

Õudusjuttude kartjad on arvamusel, et seda hirmu on põhjustanud sõprade räägitud õuduslood. Õpilaste hirme on põhjustanud liigne kartus uute situatsioonide ees, samuti ülemõtlemine ja ärevus. Samuti selgus, et ligi pooled õpilased ei oska aimata ega teagi, mis nende hirme põhjustab.
Üks põhjus, miks lapsed nii palju kardavad, on lähedaste liigne hoolitsus, mis ei ole halb, kuna vanemad tahavad, et nende lastega kõik korras oleks. Lastele öeldakse: “Ära roni kõrge puu otsa, võid alla kukkuda!” või: “Ära mine vette, võid uppuda!”
Küsimusele, mida tunnete, kui teil on hirm, vastas 64%, et tunnevad närvilisust. 62% on pabinas, 48% väriseb, 45% muretseb, 21 protsendil on õhupuudus ja sama paljud higistavad, 2% kaotab teadvuse. Samuti kirjutati, et süda läheb pahaks, tuntakse paanikat, nutetakse, käed värisevad, süda puperdab.

Küsimusele, kas hirmud segavad igapäevaelu, vastas 19% “jah” ja 81% “ei”. “Jah” vastanud nentisid, et hirmud takistavad neil teha lihtsamaidki asju. Näiteks kinnitas 17-aastane neiu: “Ma ei suuda minna teise ruumi, kui seal toas on ämblik.” 16-aastane teatas: “Ma ei lähe koolis väljasõitudele, kuna tean, et mul läheb süda pahaks.”
Hirmudest ei lasta end segada siis, kui need ei avaldu tugevalt või ei sega teatud toimetusi tegemast.
Küsimusele, kes saab teid aidata, kui teil on hirm, vastati kõige sagedamini – 57% –, et aitab rääkimine ja sõpradelt abi palumine. 48 protsenti aitavad vanemad. Muu vastusevariandina pakuti, et aitab virtuaalne maailm, ükskõik milline hooliv inimene, mina ise. 21 protsenti aitavad õed-vennad, 17% psühholoog, 14% vanavanemad, 2% tädid, onud.
Seega võib järeldada, et õpilased peavad oluliseks ennast kõigepealt ise aidata, proovida murele vastu seista. Vanemate tugi ja toetus pole nii tähtsal kohal kui sõprade oma.

Pool proovib hirmust vabaneda

Luubi alla võetud vanuserühma noorte suurim hirm on vanemate ja lähedaste kaotus. Oma hirme jagatakse eelkõige meelsamini oma eakaaslaste, sõpradega. Vähesemal määral usaldatakse hirme oma vanematele, kuigi nende toetus ei ole enam nii oluline, kui oli varasematel aastatel. Samuti ei taheta näidata, et ei oldagi nii enesekindlad-täiskasvanud.
55% vastanutest kinnitas, et on püüdnud hirmust vabaneda või seda leevendada, 45% seda teinud ei ole.
Esimeste puhul selgus, et eelkõige üritatakse ise oma hirmuga silmitsi seista, lootes, et niimoodi hirm kaob. Samuti üritatakse ennast mõjutada, kinnitades: ma saan hakkama. Aitab rahu säilitamine ja positiivselt mõtlemine.

Näitena või tuua ühe 17-aastase neiu vastuse: “Ämbliku kohtamise korral olen püüdnud ennast rahustada sõnadega, et mina olen temast suurem ja ta ei saa mulle haiget teha.” Hirmust vabanemiseks on üritatud ennast muuta. Positiivses mõttes oleks see igati mõistlik tegu.
Kahjuks üritatakse ennast muuta ka selleks, et leevendada oma hirmu kiusamise ees. Nii kirjutab 17-aastane tütarlaps: “Õpilane, keda on kõik kooliaastad (10 aastat) kiusatud, on üritanud kiusajatest eemale hoida. Muutnud end väliselt teistsuguseks, et mitte anda kiusamiseks põhjust.”
Antud vastustest võib järeldada, et nende õpilaste hirmud ei ole liiga tugevad. Kui hirm hakkab aga elu segama, asuvad nad sellega kindlasti tõsisemalt tegelema ja paluvad abi. Üks põhjus, miks nad ei ole püüdnud hirmust vabaneda, on see, et nad ei teagi, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Samas ei ole neil tahtmist oma hirmudega tegeleda.
Hirm kuulub meie ellu ning on reaktsioon ohtudele, samas hoiatus ja signaal.

Hirmude mõju uuriva küsimustiku tulemused olid minu jaoks väga huvipakkuvad. Selgus, et KG 36. lennu õpilastel on väga palju erinevaid hirme. Kõige rohkem kardetakse oma lähedaste pärast, kuna perekond mängib meie elus tähtsat rolli, isegi kui seda alati ei tunnistata. Hirmude roll noorte igapäevaelu mõjutajana pole aga suur. Noored üritavad käituda täiskasvanulikult, ise oma hirmudega toime tulla.

Kaari Maidle
Kuressaare gümnaasiumi 10. klassi õpilane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 274 korda, sh täna 1)