Iirimaal tööl, aga teps mitte kanu kitkumas

Iirimaal tööl, aga teps mitte kanu kitkumas

PUHKUS: Kui nädala sees pidi hoolega tööd tegema, siis nädalavahetuste sisustamisel jäeti meile vabad käed. Pildil on rahvusvaheline tudengiterühm Dublini lähedal Wicklow' mägedes. Foto: Liise Kallas

“Siin on ju nii külm!” oli esimene mõte, kui märtsi keskpaigas pärast nelja sisukat nädalat Dublinis tagasi kodumaale jõudsime ja Tallinna lennujaamas nina ukse vahelt välja pistsime. Kuressaare ametikooli ärikorralduse eriala praktika lõppedes jätsime Iirimaale maha õitsvad nartsissid ja kevadise riidemoe, kuid pakkisime kindlalt kaasa kamaluga uusi teadmisi, kuhjaga erinevaid kogemusi ja pajatäie iirlaslikku optimismi.

Oma esimese nädala Iirimaa pealinnas veetsime keelekoolis ja linnaekskursioonidel. “Kool asus kesklinnas ja klassiruumid olid täitsa tavalised, kuid boonusena kostis iga päev aknast tänavamuusikute pillimäng,” meenutab Mikk Meikas. “Meeldis väga sealne õpetamismeetod – palju inglise keeles rääkimist ja jutustamist.”
Kartus, et iirlaste aktsendi mõistmine saab meile kõigile raske olema, kadus kohe, kui õpetajad suu lahti tegid – selge hääldus, parajalt tempokas, lihtne jälgida. Pigem olid eri rahvustest klassikaaslased (hispaanlased, hiinlased, sakslased, itaallased, saudid jne) need, kelle jutu mõistmiseks oli vaja pingutada.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest. Telli leht siit.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 119 korda, sh täna 1)