Lendu lastud sõna tagasi ei võta (5)

Lendu lastud sõna tagasi ei võta

Täpselt nii on ja tee, mis sa tahad, aga just omaenda sõnade eest pole keegi kaitstud. Pahatihti kujuneb see tagantjärele tarkuseks ning annab eriti valusalt tunda juhtudel, kui hooletult lendu lastud sõna bumerangina tagasi lendab.

Tagajärjed võivad sellisel juhul olla oodatust karmimad, kuid eks selliseid juhtumeid oskavad kõige paremini mõista need inimesed, kes on oma vahutamise tõttu mõnes portaalis või kommentaariumis pidanud reaalselt rahakotti kergendama. Paraku pole niisuguseid juhtumeid palju ning toon, mis kõikvõimalikest kommentaariumidest vastu rõkkab, on endiselt agressiivselt laetud. Kui solvavad kommentaarid ka pole kindlate isikutega seotud, siis oma väljendusviisilt on nad jätkuvalt võrdlemisi alandavad.

Võimalus end kaitsta on olematu

Sarnaselt tavamõistes kuritegudega, mida tuleb politseijaoskonnas fikseerimas käia ja hiljem tõestada, on internetis inimese au ja väärikuse riivamise juhtumite tegelik arv raskesti hoomatav suurus. Kui solvatu isiklikult alandavale kommentaarile peale ei satu, on võimalus ennast kaitsta praktiliselt olematu.
Tunnistan, et osa artiklite puhul loen ka kommentaare üpris hoolega ega leia, et selles midagi häbenemisväärset oleks. Mõningal juhul võib tõdeda, et inimesed on hakanud veidi paremini aru saama tõsiasjast, et internet ei olegi tegelikult nii anonüümne paik, kui esmapilgul arvata võiks. Sagedamini kui varem leidub just arutlevate artiklite juurest vähemalt sama arukaid kommentaare ja repliike. Samas on verbaalse kõhulahtisuse või muude häirete all kannatavate inimeste hulk jätkuvalt röökiv enamus. Täpselt seesama enamus kutsub näiteks Delfit peldikuseinaks, saamata aru, et “seinastumisse” on just nemad kõige priskema panuse andnud. Erandiks pole väiksemad väljaanded ja portaalid. Nii võib peldikuseinale sobivaid sõnumeid leida ka Saaremaa lehtede veebiartiklite juurest.

Sigapostitajad pääsevad kergelt

Olen täheldanud: ehkki loogika eeldaks, et mastaabilt ja liikluselt kümneid ja sadu kordi väiksema lehe veebikülgedele ilmuvate kommentaaride modereerimine võiks käia praktiliselt reaalajas, siis teinekord võivad netisigatsemised jääda artikleid “kaunistama” lausa päevadeks, enne kui mõni hoolas välismoderaator lehetegijate tähelepanu sobimatutele kommentaaridele juhib.
Arusaadavalt on kommentaaride modereerimine veebiväljaannete jaoks üks üsna harjumatu ja ebameeldiv kõrvalnähtus – aga selle nuhtlusega tuleb tegeleda, olgugi et üks loll jõuab rohkem kirjutada kui üheksa moderaatorit kustutada.
Usun, et nii väljaanded kui ka sigapostitajad on tänasel päeval veel üsna kergelt pääsenud ning neid ei hage juudid, homoseksuaalid ega muud vähemused, rääkimata kindlatest isikutest, kes on mõne põhikooliharidusega klahviklõbistaja hambusse jäänud.
“Nürimad pliiatsid” ja koolijütsid hiilgavad roppustega, verbaalselt osavamatel pole loomulikult probleemi oma solvavalt mõjuda võivaid märkusi ka üpris pikantselt kirja panna.

Mõnikord mõtlen, et olgu peale, Eestis on palju töötuid, kuid ometi kribatakse päevasel ajal rohkelt kommentaare. Raske on uskuda, et inimestele selle eest palka makstakse, ning vaevalt, et kõikide nende kommentaaride taga on diskussiooni meelsust juhtida üritavad parteisõdurid. Sellest hoolimata leiavad kümned ja sajad inimesed aega, et oma seisukohti väljendada – olgu selleks siis seosetu sõnadevalang või arukas sissevaade neile huvi pakkuva teema osas.
Kindel on aga see, et valvekommentaatoreid, kes ükskõik mis teema all Ansipi ämmast või tont teab millest pajatavad, leidub rohkem kui küll. Eks Saaremaa väljaannetelgi ole omad valvekommentaatorid, kelle interneti-alias erinevate artiklite juures sagedamini esile kerkib. Täpselt nagu mujal, leidub ka siin nii arukaid kommenteerijaid kui ka neid, kes on parimal juhul suutnud vaid kommenteeritava artikli pealkirja kokku veerida, postitades seega täiesti teemaväliseid kommentaare. Samahästi võiks ooperit vaatama minna hokivormis. Kommentaariumides pole aga ohtu, et keegi peale vasturääkimise mõne viltusema pilgu viskaks. Kuldaväärt anonüümsus päästab ka kõige juhmima ja seosetuma repliigi.

Oma nime all ei söanda

Ehkki tavalugejale jäävad tegelikud inimesed väljamõeldud nimede taga teadmata, pole nende tuvastamine tänapäeval enam suur probleem, nagu on ka paar kohtuasja solvavate internetikommentaaride asjus selgeks teinud.
Miks siis ikkagi väga paljud, sealhulgas arukaid kommentaare kirjutavad inimesed ei tihka esineda oma nime all? Usun, et põhjus on üpris lihtne – eestlasele läheb liigagi tihti korda see, mida tema kaasmaalane või antud juhul kaaskommentaator temast arvab. Hirm lolliks jääda või lasta oma arvamust anonüümseks jääval kommentaatoril “peksta” muudab kommenteerimiskeskkonna skisofreeniliseks, sestap tundub lihtsam lasta oma seisukoht lendu koos alias’ega, et seda ei saaks siduda konkreetse nime või näoga.

Oma mõtete pärast on kerge paariaks muutuda, liiati kui need lahknevad n-ö populaar-sest arvamusest või teatud kliki seisukohast, kelle olematu enesekriitika ei luba sallida ühtki teist arvamust nende tõekspidamiste kõrval.
Sõna- ja arvamusvabadust peetakse demokraatlikus ühiskonnas loomulikuks ja võõrandamatuks inimõiguseks. Kahjuks ei saada liiga tihti aru, et iga õigusega kaasnevad kohustused, olgu siis nähtavad või moraalsed. Võib-olla tasubki siis enne lendu lastud sõnu mõelda sellele, kas need on ikka kirjutamisvaeva väärt, et need otsejoones bumerangina tagasi ei lendaks.

Priit Pruul
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)