Miks õigeusklikud ei pea pühi samal ajal luterlastega? (2)

Kristlikus maailmas on tänapäeval kasutusel kaks kalendrit: 46. aastast kasutusel olev Juliuse ehk nn vana kalender ja 16. saj kasutusele võetud Gregoriuse ehk nn uus kalender.

Kui Gregoriuse kalender 1582. a kehtestati (põhjuseks Juliuse kalendri mahajäämine tegelikust tähtede seisust), oli kahe kalendri vahe 10 päeva. See vahe on kasvanud tänaseks 13 päevani. 2100. a pikeneb vahe aga juba 14 päevani.
Näiteks kui uue kalendri järgi sündis Kristus 25. detsembril, siis vana kalendri järgi peetakse seda 7. jaanuaril. Jaanipäeva peetakse vastavalt 24. juunil ja vana kalendri järgi 7. juulil. Nii on kõigi kuupäevaliste pühade (Issanda pühade, maarjapäevade, pühakute päevade) tähistamise vahe uue ja vana kalendri vahel täna 13 päeva. See pühade tsükkel ehk liikumatud pühad kirikuaastas on seotud päikesekalendriga.

Teisiti on lugu aga ülestõusmispühade, paastuaja, nelipühi ja teiste pühadega, mis seotud paasatsükliga ning mis on n-ö liikuvad pühad kirikuaastas, st langevad igal aastal erinevatele kuupäevadele. Siin peetakse ajaarvestust lähtudes kuukalendrist, mille järgi on kuus 28 päeva. Sellest lähtuvalt võib ülestõusmispüha langeda kas uue kalendri ülestõusmispühale, nagu oli 2011. a, või vahe võib olla üks nädal nagu tänavu (vastavalt 8. ja 15. aprill) ning vahe uue ja vana kalendri ülestõusmise püha vahel võib olla kuni 5 nädalat.
Siin võib muidugi vaielda, kumb ajaarvestus on õigem, aga õigeusklike jaoks on põhiargument see, et pidada seda kõige tähtsamat kirikupüha koos oma usukaaslastega. Nii nagu see on Jeruusalemmas, Konstantinoopolis, Bulgaarias, Gruusias, Venemaal ja mujal kohalikes õigeusukirikutes üle maailma.

Õigeusu kirikus on kõige tähtsam ühtsus. Eesti kirikut puudutas see teravalt, sest enne 2012. a tähistati Kristuse ülestõusmispühi meil saartel ühel ajal ning Tartus ja Setumaal teisel ajal. Autonoomses kohalikus kirikus on vaja aga ühtsust ja seda eelkõige kõige tähtsama püha tähistamisel.
Alates 2012. aastast on meil Eestis kasutusel nn lääne segakalender, kus suur paast, ülestõusmispühad ja sellega seotud pühad on Juliuse (vana) kalendri järgi. Kuupäevalised (jõulud, jaanipäev, maarjapäevad, pühakute mälestuspäevad jm) on aga Gregoriuse (uue) kalendri järgi. Nii peetakse pühi Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia, Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Küprose, Poola, Albaania jm väiksemates kohalikes õigeusukirikutes.
Omal ajal olid pea kõik eestimaalased kristlased, meil oli kaks rahvakirikut – luteri ja õigeusu kirik. Kui abielluti teist usku inimesega, siis oli probleemiks pühade eri aegadel tähistamine.

Tänases Eestis on kristlaste arv vähenenud ja vähenenud on ka selliste segaperede arv, kus üks pool on õigeusklik ja teine luterlane. Nüüd ei ole ka see enam argument, et õigeusklikud peaksid pühi pidama koos luterlastega.
Paratamatult võtab õigeusu kalendriga harjumine aega, aga tähtis on arusaam, et meil õigeusklikel on oma kalender, mille järgi elatakse. Ja seda mitte ainult meil saartel ja Eestis, vaid ühesainsas pühas kogumaapealses (üleilmses) apostlikus koguduses.
Rahulikku paastu!

Isa Andreas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 3 025 korda, sh täna 1)