Lugeja kiri: Kuhu jäi rahvustunne, kodutunne? (5)

“Rahvus ehk natsioon on inimeste ajalooline etniline ühtekuuluvuse vorm, mis kujuneb ühise keele, territooriumi, majandusliku, kultuuri, psüühilise laadi ja rahvusliku eneseteadvuse alusel.” (ENE)

Kiindumus rahvuskaaslastesse väljendub rahvuskultuuris, muusikas, laulus, kombestikus. Armastus kodumaa, selle looduse ja rahva vastu on moraali alus, ühiskonda kujundav tegur. Rahvust hoiab koos üksteisest hoolimine, abistamine, ühtekuuluvus, armastus.
See on isereguleeruv süsteem kooskõla loomiseks inimese ja ühiskonna vahel, mis peaks laienema kõigi Maa rahvaste vahel.
Inimene pole ainult materiaalne olend, vaid ka vaimne. Inimese ja ühiskonna kooskõla, tervikliku inimese arendamiseks on vaja armastust. Seda, mida õpetab kristlus. Jumal on üle kõige.

Nõukogude ideoloogia järgi pidid rahvuste erinevused järk-järgult kaduma ja kujunema uus sotsiaalne ühendus nõukogude rahvas. Nõukogude süsteemis oli natsionalism kõige rangemini karistatav. Rahvuse ülistamist peeti natsionalismiks, mida mõisteti hukka.
50 aastat ajupesu on viinud selleni, et meie riik on muutunud oma inimeste vastu hoolimatuks. Hoolimatuks on muutunud ka inimesed üksteise, riigi ja ka kodumaa suhtes. Seda oleme kõik näinud-kuulnud-tundnud. Kas see tähendab eesti rahvuse hukku?

Merike Pitk oma kirjutises “Kuhu jäi kodutunne?” (SH, 29.02) toob ära ühe uurimuse andmed, et 36 protsendile inimestest pole sünnimaa enam kõige armsam paik. Väljaränne on jõudnud noortest vanaemadeni.
Paar aastat tagasi ütles peaminister Ansip, et pole valitsuse mure, kuidas inimesed hakkama saavad. Kui Eestis jätkub “külm sotsiaalkliima”, võib peaminister kindel olla, et valitsusel ei olegi peagi kodanikega muret, sest kõik, kellel vähegi võimalik, on riigist lahkunud.

Urve Kirss

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 58 korda, sh täna 1)