Ajakaja: Kui raske on pakkida leiba sõdurpoisile?

Eile kuulsin üht lugu kolleegilt, kelle mees Afganistanis teenimas. Paratamatu olukord paljudele Eestimaa inimestele. Keeruline on ka neil meestel seal kaugel – sõjaolukord, kliima, kultuur, söök… Õnneks saame sinna rindejoonele saata pakke, millega võib omadele kodust väikeseks meeleheaks üht-teist suupärast lähetada. Vähim, mida koju mahajäänud teha saavad.

Seda pakiasja hakkas ajama ka minu kolleeg. Paki ootaja suurim soov oli saada musta leiba. Leiba saab saata küll, aga see peab olema vaakumpakendis. Võttiski sõduri naine ette kaubareisi, et komplekteerida koduse söögi pakk oma kaugel maal teenivale mehele. Kõik oleks olnud ju kena, kui takistuseks poleks saanud… leib.
Nimelt palus naine poest leiba ostes poerahval selle vaakumpakendisse panna – suurtes marketites on need masinad lihalettides ju lausa nähtaval. Aga võta näpust – teenindajad, kes võiksid selle väikese liigutuse teha, lihtsalt ei suvatsenud vastu tulla, sest seda pole nende töökirjelduses ette nähtud. Punkt. Ja kile maksab. Punkt. Selle peale lubas sõduri naine ka kile eest maksta. Aga ikkagi ei saa, sest kes siis teab, kui palju see kile maksab.

Suhteliselt absurdsed dialoogid, tegelikkuses ilmselged näited soovimatusest, ignorantsusest. On meil küll kaunid suured supermarketid, kuid teenindus on endiselt kauge sotsialismiaja kaubanduse tasemel, pean tõdema kolleegi loo ärakuulamise järel. Jah, mõistan ka poerahvast – tööd on palju ja kui kõik tahaksid hakata leiba vaakumpakendisse toppima, kes siis jõuab liha müüa või lihaletti puhtaks küürida või kaupa välja panna.
Mis võiks aga olla oluline inimesele, kes on tulnud leti taha, et teisi teenindada? Kuidas me suhtume klientidesse? Millised on meie hoiakud? Kui kõikide vastu kena ei jaksa olla, siis sõdurpoisile ja vanamemmele, lapsega perele ja haigetele inimestele võiks ju ikkagi kaastunnet ja vastutulelikkust jaguda. Isegi massilise kaubanduse ja kasumijahi ajastul.
Kuidas lugu lõppes? Üheksandas leivapakkimise eesmärgil külastatud supermarketis pandi siis leib lõpuks ka vaakumisse, seda küll pika mokaga. See juhtus Tallinnas Kadaka Selveris.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)