Streik läbi, mis saab edasi? (11)

Meil koheldakse õpetajaid nagu orje vanas Roomas – makstakse just nii palju palka, et suremiseks on palju, ärajooksmiseks vähe.

Õpetaja palk on viis-kuus korda väiksem riigiametniku, näiteks kohtuniku omast. Kas õpetaja vastutus on siis kohtuniku vastutusest nii palju kordi väiksem? Arvan, et ei ole. Kõrget ametnikku ei muuda äraostmatuks kõrge palk, kui tal puuduvad vastavad moraalsed ja eetilised põhimõtted. Seda tõendab fakt, et praegu istub altkäemaksu võtmise eest trellide taga mitu endist kohtunikku.

Ametniku palk väiksemaks

Eesti vabariigis ei ole võimalik normaalselt ära elada 600–700 eurose palgaga, kuid on võimalik ära elada 2000-eurose palgaga. Seega võiks kõrgete riigiametnike palk mitte ületada 2000 euro piiri (pluss patriotism).
Meil on ka mittevajalikke ametkondi, mille likvideerimisega peaks vabanema nii palju raha, et maksta õpetajatele normaalset palka. Näiteks milleks on meil põllumajandusministeerium, kui riigil põllumajandus üldse puudub? Nende väheste EL-i toetuste jagamiseks piisaks väikesest büroost majandusministeeriumi juures.
Ka ei ole vaja regionaalministrit, sest aastaid venitatud haldusreformiga see kõrge ametnik tõenäoliselt toime ei tule.

Kodanik ei saa midagi teha

On veel suurem probleem, mis puudutab kogu meie elanikkonda. Meil on Eesti palgad, aga Euroopa hinnad. See tuleneb sellest, et meie valitsus ei kontrolli hinnapoliitikat, meie ärimehed, nn maaletoojad (spekulandid) ja kaupmehed tõstavad hindu kontrollimatult liiga kõrgele. Normaalsetes riikides ja ka vanas Eesti vabariigis piiras seadus hindade suvalist suurendamist. Näiteks Hiinas võib keskmine inimene tänu madalatele hindadele ära elada 250-eurose palgaga kuus.
Kas tavaline Eesti inimene saab midagi ära teha ülaltoodud probleemide lahendamiseks? Mitte kui midagi. Seda “garanteerib” Eesti Vabariigi põhiseadus.
Enne põhiseaduse osa selgitamist peatuksin väljendil “tavaline inimene”, mis on viimasel ajal laialt levima hakanud. Kui on “tavaline inimene”, siis peab olema ka “ebatavaline”. Kes on siis kes? Tavaline on see, keda on palju, kellel ei ole võimu ega palju raha, ebatavalisel – neid on palju vähem (see tuleneb juba sõnast endast) – on võimu ja raha, et lasta teha talle sobivaid otsuseid.

Sõna “ebatavaline” ei ole just ilus, selle eesliide “eba-” võib olla kuidagi halvustav. See on peaaegu sünonüüm sõnale “ebaõige”. Seepärast võiks meil ebatavaliste äramärkimiseks võtta kasutusele tiitlid, näiteks “von”, “de” või “sir”.
Nüüd aga põhiseadusest, mille esimene paragrahv deklareerib: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.”
Tegelikult kannab rahvas seda riigivõimu iga nelja aasta tagant ühe korra, ühel päeval, ühe minuti jooksul – siis, kui ta laseb riigikogu valimistel sedeli valimiskasti. Ta võib ka kohe petta saada, selle kohta ei saa ta aga kunagi midagi öelda.
Selline olukord tekib “tänu” põhiseaduse paragrahvile 62, mis ütleb, et riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga. See tähendab, et isik, kelle poolt hääletasite ja kellest sai riigikogu liige, võib teid ja teile antud lubadused unustada. Ja midagi ei ole teha, sest puudub võimalus saadiku tagasikutsumiseks. Seega ei kanna riigikokku valitud saadik oma valijate ees mingit vastutust.

Põhiseadust muuta ei saa

Juba eeltoodust on selge, et põhiseadust tuleks muuta, kuid ka see on rahva initsiatiivil võimatu, sest hoolimata kas või poole miljoni valija nõudest – muuta põhiseadust rahvahääletuse korras –, on see võimatu.
Kuigi põhiseaduse muutmise rahvahääletusele panemine on põhiseaduses teoreetiliselt olemas (§ 163 p 1). Vastavalt põhiseaduse paragrahvile 161 on õigus algatada põhiseaduse muutmist vähemalt viiendikul riigikogu koosseisust ja vabariigi presidendil. Kuid rahvaalgatuse korras seda võimalust ei ole.
Aga ka presidendi ja riigikogu viiendiku algatuse muudab olematuks § 164, mis määrab: “Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panekuks on nõutav riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus”. Seega saab põhiseaduse muutmise panna rahvahääletusele ainult koalitsioon. Miks nad peaksid aga seda tegema? Olemasolev ebademokraatlik põhiseadus annab ju neile võimaluse nautida oma piiramatut võimu.

Koalitsiooni diktatuur

Meie riigikogus ei toimu ju mingit diskussiooni, seal otsuste vastuvõtmisel lähtutakse põhimõttest, millise erakonna poolt on eelnõu esitatud, mitte aga rahva huvidest. See on julmade laste mäng liivakastis. Seega puudub opositsioonil riigikogus igasugune mõte. Millegipärast vaikib opositsioon ka praeguses streigiolukorras, see on juba seletamatu ja arusaamatu.
Seega on meil kujunenud välja koalitsiooni diktatuur, mis välistab igasuguse demokraatia.
Praegu toimub kampaania “Miks on Eestis hea elada?” ja suur osa rahvast vastab kolme sõnaga: see on minu kodumaa. See on ainuõige vastus, mis säilitab Eestimaa. Ka kõige raskematel aegadel – sõjad, okupatsioonid, koonduslaagrid, küüditamised – ei jätnud eestlane oma kodumaad, see oli temale igas olukorras parim paik.