Lumememmede sünd tähtede all (3)

Lumememmede sünd tähtede all

Foto: Henri Tamm

Küllap tänasid mitmed isehakanud lumeskulptorid 21. veebruari õhtul oma vanaema, kes oli neile soojad ja pehmed kindad kudunud. Mitte et väljas väga külm oleks olnud, lihtsalt järgnevate tundide tegevus nõudis kvaliteetseid käpikuid, selliseid, mille mustri vahelt ei tuleks läbi ükski lumeterake.

Vägede kogunemine Kuressaare kultuurikeskuse ette hakkas pihta juba veidi enne poolt kümmet, kui innukamad meistrid lume “pakkimist” testisid. Kohal olid ka kaameramehed ja fotograafid, kes kogunemist jäädvustasid.
Juhtnöörid anti lihtsad: roppusi ei tee ja liiklust ei tohi takistada. Kohapeal hüppamisega endale sooja tegevad grupid saadeti kähku oma vastutusrikast ülesannet täitma – ehitama igale poole võimalikult palju lumememmi. Kõik vajalik info käes, oli raamatukogu esine hetkega noortest tühi: mõni läks parki, teine kesklinna, kes hoopis kaugemale, et püstitada mälestussambaid selle talve auks. Osale oli oluline kvaliteet, teistele kvantiteet – sellest olenemata kerkis lumememmi nii kiiresti, nagu oleksid need ise kohale jalutanud.
Linnas liikus autosid minimaal-selt, kostsid vaid kilked eri nurgatagustest, kui mõni lumeterake kellegi riukaliku käe läbi tee hoopis krae vahele leidis. Seejärel oli kuulda jooksusamme, kui ohver kättemaksuks lumepalli vorpima hakkas. Ei olegi kesklinna niisugusena näinud – pime, tähistaevaline ja täis punetavate põskedega noori, kes vaatamata järgmise päeva koolitundidele on välja tulnud, et läbi viia üritus, millest pärast esimesi plusskraade vaid porgandid järele jäävad.

Inimeste loomingulisus oli piiritu, niisama piiritu, kui see tähistaevas, mis tunnistas tummalt enda all sündivat. Igaüks oli leidnud just talle sobiva lumememme definitsiooni. Tehti tagurpidi memmesid, krokodille, Käsna-Kallesid, valvureid kirikuväravasse ja seiklusjanulisi tähtede poole pürgijaid, kes oma kolmest pallist koosneva keha katuseäärel leidsid.
Kui kell lõi kaksteist, tuli noortel justkui Tuhkatriinul koju minna. Valge unenägu oli selleks korraks läbi. “Kui vaid homme sula poleks…” pani i-le täpi vana daam, kes oli tulnud osa saama lumememmede armeest selle sündimise hetkel.

Krete Sema

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)