Ajakirjanik arvab: Väike, oma ja ainulaadne (1)

Eelmisel nädalal tekitasid palju kõneainet nn euronõuded, mis väikeseebitootjatele kaela laotakse, ning sedasi taas üks tore väikemajanduslik haru välja suretatakse.

Kui ma ausalt ütlen, siis ei arvanud ma käsitööseebist enne suurt midagi, ent siis avastasin, et see sobib kenaks kingituseks, eriti välismaalastele. Nii ma siis kinkisin neid, igat värvi, masti ja lõhna. Kuni meil ühel ilusal päeval tuli pähe vana Eesti malli kasutades lasta teha üks korralik Saaremaa naiskodukaitse kümblus- ja tualettseep. Mõeldud-tehtud. Et meie ridades on ka päris oma “seebitädi”, polnud vaja ka kaugelt otsida. Meie nuusutasime ja Helina (Mäekivi – toim) realiseeris meie toreda mõtte. Ja Andrus Peegel tegi etiketi.
Nüüd on meie esimene seebitell otsas ning kurbus majas. Et tea, kas enam uut tehaksegi. Ei taha ju inimesele pahandust ka kaela… Seda kurvemaks tegi mind aga just neil päevil saadud kiri Ameerikast, mille saatis mulle kunagi Kihelkonnal sündinud Kalle Norrand, kelle kaasale Naiskodukaitse armsa ja nostalgilise seebi jõuluks saatsin.

“Pean ütlema, et meie Kay (Kalle abikaasa – toim) toob igalt poolt reisidelt seepe kaasa ning meile meeldis eriti see sinu Naiskodukaitse seep,” kirjutas Kalle, lisades, et Kay oli sellele kohe “käpad peale pannud” ja öelnud, et seda saab tarvitada ainult erakorralistel juhtudel. “Meile meeldib, et sel seebil ei ole parfüümilõhna, aga ta peseb hästi – no muidugi, kui oled sõjaväes, siis sa ei tohi lõhnata nagu tüdrukud Pariisi tänavatel, sest see annab välja sinu positsiooni vaenlasele.”
Mis ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et väikesed, armsad ja ainulaadsed asjad valmivadki nõnda “näpu otsas” ning tehakse südamega. Ja need jäävad meelde! Ei ole iial sama väge ja võimu tehasetoodangul. Sestap tulebki hoida seda “oma”, tulgu sellele kiitus siis ookeani tagant või siitsamast paeselt kodusaarelt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)