End taasilmutanud minevikuäng (4)

End taasilmutanud minevikuäng

LEEPRAHIRM: Mulle tundub, et kuulsa norra kunstniku Eduard Munchi maal "Karje" iseloomustab hästi nende inimeste ängi, keda olen kuulnud oma noorpõlve hirmudest rääkimas. Foto: Repro

Inimese nahka ja närvisüsteemi rängalt kahjustav pidalitõbi ehk leepra oli mitmel eelmisel sajandil Saaremaal õudseim-kardetuim haigus. Hiljuti on see end Eestis taas ilmutanud. Mitte Saaremaal, vaid Tartu kandis.

Kohe algatuseks peab Saaremaa lehelugeja hirmu ohjeldamiseks rõhutama kahte asja. Esiteks – haigestuda 2012. aastal Saaremaal pidalitõppe on sootuks vähem tõenäoline kui Kuressaares nakatuda HIV-iga. Teiseks – tundub, et 1970-ndail hakkas leepraravi hargnema õiges suunas ning käesoleval aastal on selle ravitulemused paremad kui HIV-il.
Kes tõi leepra Saaremaale? Võib arvata, et see saabus ristirüütlitega Idamaa sellest kandist, kus Piiblis kirjeldatud sündmused toimusid. Leepra tuli, et jääda aastasadadeks saarlaste ängiks. Kuidas ta levis, ei saadud sadade aastate kestel selgeks. Seda peeti nii külgehakkavaks haiguseks, et veel Pätsu-aegsel Saaremaal põletasid taluomanikud nakkushirmus maha sauna, kuhu nende sugulane oli end viimast korda hüvastijätuks selle ilmaga pesema tulnud. Et siis minna Audaku pidalitõbiste varjupaika. Esiti pidalitõvele mingit ravi polnud. Tõbised koguti vaid varjupaikadesse, kus neil tuli veeta järelejäänud elu.

Ka Saaremaa arstid võitlesid leepraga

Pidalitõvele otsis ravi ka Eesti kuulus arst prof Aleksander Paldrock, kes XX sajandi esimesel poolel veetis umbes 40 suve Kuressaares pidalitõvekahtlasi uurides ja ravida üritades. Paldrock surigi siin 1. juulil 1944. Maeti sõjaväeliste aupaukude saatel.
Paraku ahistas tema matuse pidulik korraldus vales mundris inimeste poolt professori kuulsuse hilisemat levikut. Ometi oli kolm korda kaalumisel anda talle Nobeli preemia. Professor oli Saaremaal nii austatud ja kuulus, et polnud vist palju saarlasi, kes poleks teadnud tema nime või koguni ise nägupidi tundnud.
Ka Kihelkonna noore jaoskonnaarstina töötanud Sieg-fried Talvik valis oma doktoritöö teemaks pidalitõve. Tema raamatus on pikk nimekiri Saaremaal ja Muhus pidalitõppe haigestunuist. Seal loetletud õnnetute inimeste sugulastest mitmed elasid Saaremaal veel XX sajandi viimasel veerandil, ikka õudse tõve võimaliku hilise väljalöömise varjatud ängis.

XIX sajandi teisel poolel oli Saaremaal järjekordne leeprapuhang. Selle vähendamiseks avati XX sajandi algaastail Viidumäe lähedal Audaku leprosoorium, mille esimene juht oli velsker Kõrge, kelle pojast professor Kuno Kõrgest sai sõjajärgsetel aastatel kõigi Tartus arstiks õppinute jaoks sisehaiguste ravimise õpetaja.
Pärast sõda hakkas leeprahaigete arv Saaremaal vähenema (selle täpne põhjus polegi veel nii väga selge!) ning järelejäänud 24 haiget viidi üle Märjamaa lähedal asuvasse Kuuda pidalitõbiste varjupaika.

Unustatud hauad mäeveerel

Audaku maja seisis mõned aastad tühjana, seejärel võeti see kasutusele laste tuberkuloosisanatooriumina. Viibisin seal 1958. aasta suvel ning õde Juuli näitas meile paljusid vanu papile kleebitud tuhmunud fotosid leepravarjupaigas viibinutest.
Kuna sugulased sageli keeldusid Audakul surnuid matmiseks perekalmistule viimast, kujunes Viidumäe veerul nende õnnetute oma viimane rahula. Veel XX sajandi lõpus olid mitmel laguneval puuristil nimedki näha.
Mõni aasta tagasi, kui Lümanda kool korraldas põhjaliku temaatilise konverentsi Audakust ja Pilgusest, jalutasid külastajad vaatama vana rohtukasvanud kalmuaeda mäeveerel. Kohal oli ka mitu kunagi lastena Pilguse ümbruses elanut, kes meenutasid oma lapsepõlve.

Lastele jutustati Audakust õuduslugusid

Need kunagised lapsed, kelle sünniaeg oli XX sajandi alguses, kuulsid kindlasti palju legende pidalitõve jubedusest. Kõige pikemalt jutustas mulle oma hirmust haigestuda pidalitõppe kirjanik Aadu Hint. Vähemalt ühel korral käis ta sellest rääkimas kooliõpilastele nn kirjanduslikul kohtumisõhtul – siis veel avatud Kuressaare algkooli saalitäiele õpilastele. Ka on ta kirjutanud leepraängidest oma romaanides “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”.
Tegelikult hakkas meditsiin pidalitõvest tasapisi jagu saama 1960-ndail aastail. Nii elas 1970-ndail aastail Saaremaal kaks pidalitõvesse haigestunut (naabrite teadmata!) juba oma kodus. Neil oli küll 100% töövõimetus ja minu mäletamist mööda ka enamik ravimeid tasuta, väliseid muutusi neil polnud. Ning ametlik kinnitus olemas: haiguse külgehakkavus teistele puudus. Ometi olid nad vaimselt oma elus muserdatud inimesed.
Kui 1977 suleti ametlikult ka Kuuda leprosoorium, jäi vanadesse XIX sajandi puithoonetesse kümmekond põhiliselt voodis lamavat vanurit-haiget, kes formaalselt liideti Tallinna naha- ja suguhaiguste dispanseri patsientidega. Vahepeal oli aga Eestis aktuaalseks muutunud alkoholism, sestap avati Kuudal väike alkoholismiravi osakond, mille ravikorraldust abistas praeguse nimega Tallinna Wismari haigla. Kohaliku sovhoosi ja alkoholismiravil viibivate meeste omaosalusega tööravis ehitati üks vahepeal maha põlenud suurem hoone küllaltki kaasaegseks.

Ootamatult tekkis küsimus – kas viia kõdumajas veel elavad vanureist leeprahaiged üle Läti moodsasse leprosooriumisse? Sugenes aga takistus: selgus, et neid transportinud buss tulnuks kehtinud eeskirjade põhjal hiljem eritingimustes maha põletada. Auto oli meditsiini jaoks 1980-ndail aga haruldus. Sestap otsustati mittenakkavat vormi põdevad vanuritest leeprahaiged jättagi Kuudale ja toitlustada neid alkoholismiosakonna arvelt. Tagantjärele tundub, et see oli tollastes oludes õilis otsus. Vanurid olid rõõmsad, et said jääda harjunud paika, kus nad olid veetnud juba aastakümneid. Tänaseks on Kuudast saanud tavaline vanurite hooldekodu.

Leepra ei ole maailmast kadunud!

Pidalitõbi on tänapäeval prognoosilt parem kui HIV ning Eestis haruldane. Vaevalt üks uus juhtum kahe aasta kestel. Kuid on uus oht – haigestumist ei tarvitseta piisavalt kiiresti ära tunda, sest arstid, kes leepra kohemaid ära tundsid, surid ise pea sajandi eest. Sestap arvan, et arsti, kes selle Eesti viimase pidalijuhtumi avastas oma tarkusele tuginedes, tuleks tunnustada riikliku Punase Risti aumärgiga. Kui inimest, kes oskas ära tunda paljude-paljude põlvkondade õudusunenägudeski kardetud haiguse.
Pidalitõbi pole maailmast aga kadunud. 2010. aastal avastati 130 riigis kokku väidetavalt 228 474 pidalijuhtu. Tuleb edasi kulutada palju-palju raha parema ravi leiutamiseks ning õpetada noori arste seda haigust ära tundma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 784 korda, sh täna 1)