Internet: isiklik, sotsiaalne, globaalne (2)

Internet: isiklik, sotsiaalne, globaalne

 

Ei ole kahtlust, et internet (ka Google, Wikipedia jm) ületab kõige julgemadki unistused, mida inimpõlved on igiaegadest muinasjuttudes väljendanud. Küsi, mida tahes, ja võluriist teab vastust. Tahad võlupeeglist näha armsama või vaenlase nägu – see on paari klikiga sinu ees. Tahad näha, mis toimub praegu kaugel võõral maal – sul pole vaja isegi pikka toru, milles udu seest selgineb pilt.

Muinasjuttude võluvahendid kahvatuvad, kui neid võrrelda interneti ja digimaailmaga. Muinasjuttudes on võluvahendite kasutamisel tihti hind, mis tuleb maksta kunagi hiljem. Enamasti on hind ränk, vahel oma hinge panti panek või kõige kallima inimese kaotamine. Vahel võtab võluvahend võimust ega kuuletu enam peremehele.
Enamasti on parimate kavatsustega loodud ja õnnestunud leiutustel ka varjuküljed, mida me ei näe enne, kui on hilja, kui me enam ei saa leiutisest lahti.

Banaalne näide: 25 aastat tagasi olid kilekotid siinpool raudeesriiet nii haruldased, et neid võis kanda nagu kostüümi kaunistust, nüüd upume kiledesse.
Internet on ja pole teistsugune. Me ei näe teda, ta on õhus, aga kohe meie käsutuses, kui on ainult levi ja riistapuu, mis levi kinni püüab.
Internet on imeline. Aga kas uuel imelisel maailmal on ka varjatud hind, millest me ei taha endale aru anda, selles on küsimus.

Vastupandamatu internet

Minu kartused olid ajendatud mu lähedastest noortest ja ülikoolitöös saadud kogemustest. Internetimaailm võib noore inimese võtta niimoodi vangi, et ta ei suuda viibida kohas, kus traadita interneti levi on kehv. Minagi olen pidanud küsima: mida internet teeb kasvueas inimlapse ajuga?
Ülikoolitöös olen kogenud, et sülearvuti ülestõstetud kaas on sirm, mille varjus loengu ajal ollakse internetis. Olen ülikoolis dinosaurus, näinud üliõpilasi lähedalt ligi 40 aastat. Olen näinud internetipõlvkonna võidukat saabumist ülikooli ning konspektikladede asendumist sülearvutite ja salvestusvahenditega. Vähem olen näinud silmaringi avardumist ja mõtlemisvõime süvenemist.

Ma kontrollin oma üliõpilaste silmaringiteadmisi ja järeldamisvõimet igal aastal lihtsate küsimustega nagu “Mitu tuhandet on miljonis?” või “Kui suur oli Saksamaa elanikkond Teise maailmasõja eel?”. Internetipõlvkonna noored võivad vabalt arvata, et miljonis on 999 tuhandet ja sakslasi oli ja on 6–7 miljonit. Tõelähedased vastused on vähemuses. Kas pole see õpitud abitus?
Pole vaja haletseda noori, kellel pole kõige uuemaid ja kallimaid digividinaid. Nemad peavad oma aju treenima rohkem kui need, kellel alati ajuprotees kaasas. Halvem on see, et kõige uuemad digividinad on muutunud sotsiaalse staatuse näitajateks, isiksuse sotsiaalseks pikenduseks.

Interneti ühiskondlik mõõde

Internet on nii võluvahend kui ka lõks. Tehke katse: sisenege internetti ja laske ennast kaasa tõmmata edasiklikkimise ahvatlusest. Poolteise tunni järel küsige: mida vajalikku ma teada sain?
Internet on ühiskondliku ebavõrdsuse vähendaja: puudega inimesed, voodihaiged jne saavad internetis osa maailmast.
Aga samas loob internet sotsiaalset ebavõrdsust. Eesti e-riigis on interneti abil sotsiaalse ebavõrdsuse suurendamine kas tahtlikult või tahtmatult muutunud riiklikuks poliitikaks. Internetikasutajatel on hulk eeliseid, olgu kalastamislubade järjekorda asumisel või Kultuurkapitalile taotluste esitamisel. Pidevalt vahetatav riist- ja tarkvara riigiasutustes annab suures mahus finantseelised kindlatele firmadele (näiteks: miks PC, miks mitte Mac?).

Kas kõik internetiga seostuv on ikka õige asi? Kui ühiskonnas on palju kahtlejaid e-valimiste või e-rahvaloenduse usaldusväärsuses, siis ei peaks neid forsseerima (e-rahvaloendus on ka kallim kui silmast silma loendus). Tuleks püüda hajutada kahtlusi, et Eesti e-riik on poliittehnoloogia ja suure äri projekt. Võimaluste erinevust tuleks minimeerida.
Digimaailma nähtamatu kaasanne on kõige ja kõigi jälgitavus ja juba ka tegelik jälgimine. Õnneks me ei tea, kui palju ja kus meid jälgitakse ning kes seda teevad ja milleks. Arvatavasti on kõik normaalse kujutlusvõime piirid ammu ületatud. Varsti jälgib televiisor meid sama palju kui meie televiisorit.
Iga suur kultuurikatkestus on tähendanud tsivilisatsiooni tagasilööki. Kaliningradi oblastis näeb, kui aeglaselt taastub kultuur püsielanikkonna väljaajamise järel.

Kui kindel on digimaailm?

Internet on suurepärane kultuuri säilitaja ning hea abimees sidemete loomisel minevikuga ja kogu tänapäevase maailmaga. Digitaliseeritud ja internetistatud arhiivid ja andmebaasid on mälu teenistuses.
Kuid virtuaalne informatsioon ei asenda füüsilist kontakti teise inimese, linnatänava, raamatu või muuseumiesemega. Digiandmekandjad vananevad kiiresti, üha rohkem aega kulub kõige ümbersalvestamiseks. Flopy-diskiga ei osata paljudes kohtades enam midagi peale hakata.
Hiljutises Ignar Fjuki saates “Räägivad” tuletas akadeemik Endel Lippmaa meelde ohtu: ülivõimas magnetvoog võib pühkida ära digitaalselt salvestatud informatsiooni Euroopa-suuruselt alalt. Kui see on põhimõtteliselt võimalik, siis ilmub ka kuri unistaja, kes selle teoks teeb. Siis kaovad digifotod ja digimuusika, virtuaalselt säilitatavad Eesti Rahva Muuseumi õllekapad ja virtuaalseks muudetud raamatukogud. Rääkimata sellest, mis juhtub arvutiga juhitavate rongide, lennukite, laevadega.

Mida õhema niidi otsa tsivilisatsioon riputatakse, seda haavatavam ta on. On mõistlik kasutada efektiivseid digitaalseid töövahendeid, aga julgem oleks, kui suudaksime toime tulla ka ilma nendeta, kui oskaksime ükskordühte ja ristküliku pindala arvutamist, suudaksime kirjutada ilma klaviatuurita ja lugeda poole lehekülje pikkuseid lauseid. Pikk ja raske lause on mõtlemisvõime treening.


Endast

Olen arvutikasutaja 1989. aastast ja küljendan oma teaduslikud raamatud ise. Internetile eelistan raamatuid. Lõpetasin 1963. aastal Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keelte osakonna eriprogrammi järgi, millesse kuulusid kõik teoreetilise matemaatika haru kõrgema matemaatika, matemaatilise loogika ja arvutite programmeerimise eksamid. Tunnen aukartust matemaatika, kuid mitte matemaatika kuritarvitamise ees. Praegu olen mõningase koormusega Tallinna ülikooli emeriitprofessor. Poole oma ajast elan Saaremaal.

Mati Hint

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)