Kes viitsiks Saaremaad esindada? (33)

Arvan, et avalikkus väärib teavet, millised on minu seisukohad maakonna arengu planeerimise ja maakondliku omavalitsuste vahelise koostöö osas. Kes ootab intriige, peab kahjuks pettuma.

Mõtted ja vaated, mis allpool välja öeldud, on kujunenud märksa pikema aja jooksul kui Saaremaa omavalitsuste liidu (SOL) esimeheks kandideerimise aeg ja ammu enne, kui astusin erakonda. Olen oma mõtteid korduvalt väljendanud ka SOL-is.

Kes teeb otsuseid tuleviku kohta?

Täna toimiva halduskorralduse juures puudub meil organ, kes langetaks strateegilisi otsuseid Saare maakonna kohta. Omades seejuures huvi ja vastutust lähtuda Saare maakonnast kui tervikust, omades piisavat rahva ja seaduse volitust.
Maavanem ja maavalitsus saavad maakonna arengus kaasa rääkida, aga täpselt nii palju või vähe, kui võimaldab nende õiguslik vorm. Saare maavalitsus on nagu teisedki üks siseministeeriumi osakond, millel ei ole mingit saarlaste mandaati. Saaremaa terviklike huvide eest saab ja peab seisma see, kellel on saarlaste volitus.
Rahva mandaat on olemas omavalitsuste liidul ja see ongi peamine, mis eristab seda teistest koostööorganisatsioonidest. Rahva valitud omavalitsuste volikogud valivad enda hulgast kaks esindajat ülemaakondliku liidu volikokku. Kohalike valdade ja linna kõrgeimad juhtorganid volikogud on valitud meie kõigi – rahva – poolt ja seega on volikogude otsustel rahva mandaat. SOL-il on rahva mandaat rääkida kõigi saarlaste ja muhulaste nimel, sest sellel organisatsioonil on ainsana maakonnas selline volitus läbi kohalike omavalitsuste valimiste saadud.
Ainus häda on selles, et SOL on vabatahtlikkuse alusel moodustatud ja see, kui palju ta võtab oma mureks arutada maakondlikke, omavalitsuste piiriüleseid küsimusi ja tuleviku stsenaariume, on SOL-i enese otsus. Kohati tundub, et küsimus on: kas me viitsime Saaremaad esindada või mitte?

Rahalise ressursi lummus

Tihti räägitakse omavalitsuste ja ka omavalitsusliidu puhul mingitest meeletutest ressurssidest, mida jagada. Ressursi all mõeldakse sealjuures ikka raha. Isiklikult on mul ressursist teine arusaam. Olen veendunud, et ainus ressurss, mis omavalitsustes tegelikult loeb, on inimesed. Ma ei mõtle siin inimesi, kes omavalitsusi juhivad, vaid inimesi, kes seal elavad ja tegutsevad. Omavalitsus võib lihtsalt nende tegevust soodustada või pidurdada.
Aga kuna ressursi all vähemasti SOL-is räägitakse rahast, siis ütlen välja oma seisukoha ka raha ja selle jagamise suhtes SOL-is.
Minu jaoks ei ole nii oluline selle vähese ressursi jagamine, vaid see, mis selle napi ressursi eest saab. Ressurss on lihtsalt nii piiratud ja vähene, et selle raiskamine ja ebaotstarbekas kasutamine on alatu kogu maakonna elanike suhtes.
Samuti puuduvad täna ühtsed maakondlikud prioriteedid, mida millises järjekorras ette võtta. Sellises olukorras otsuseid tehes on tulemus tõenäoliselt vähestele rõõmu pakkuv. Prioriteetide all ei pea ma silmas mitte niivõrd objektide nimekirja, vaid pigem printsiipe – kuhu, mida ja millises mahus võiks (investeeringuid) kavandada. Neid printsiipe järgides saaksid kohalikud omavalitsusjuhid siis oma otsuseid teha. Ja kui kellelgi on mania grandiosa, siis tuleks tal arvestada, et see osa, mis ületab mõistlikkuse piiri, tuleks maksta kinni kohalikust eelarvest, mitte maakondlikest vahenditest.

Inimese vanus ei loe, loeb tahe

Rahaliste vahendite nappusest on veel kurvem olukord inimestega. Kohatu on hakata tõmbama ükskõik milliseid jooni ja ükskõik kuhu meie elanikkonna sees.
Selleks, et oleks noori, on vaja vanu. Selleks, et tänased noored saaksid vanad olla, on vaja veel nooremaid. Ehk selleks, et elu kestaks, on vaja meid kõiki. Ja mida rohkem meid on ja mida ühtlasemalt on erinevaid vanusegruppe, seda helgem või vähemalt selgem on tulevik. Kahjuks räägivad aga numbrid üheselt, et elanikkond maakonnas väheneb ja vananeb. Seda ei saa eitada ka ükski omavalitsusjuht.
Selge see, et mõne aastaga ei toimu suuri, märgatavaid muutusi. Samas arvan, et kui me täna midagi ette ei võta, siis kümne aasta pärast ei olegi vaja enam midagi ette võtta. Siis on rong juba läinud. Koos muutustega elanikkonnas on muutumas arusaam omavalitsuste olemusest ja ülesannetest. Hetkel on aktuaalne küsimus, kas oleme muutusteks valmis, või veel enam, kas me ise otsustame, milline see tulevik olema saab.
Ma ei näe siin teist võimalust lahenduste otsimisel, kui omavalitsuste koostöö (ideaalis muidugi kõigi maakonna omavalitsuste osalusel). Siin ei oma tähtsust, kui noored või vanad on need isikud, kes kaasa löövad. Tähtsaks saab see, kes need inimesed on isiksustena. Tähtis on, et need inimesed hooliksid, oleksid avatud, isetud, oskaksid kuulata, et leida üheskoos üksikute tarkuste summana lahendusi.

Valitseme tuleviku arvelt

Kramplikult väljakujunenud omavalitsuste piiridest ja ülesannetest kinni hoides teeme kahju iseendale. Ma ei räägi siin jõuga tehtavast haldusreformist. Ka valdu liitmata on piisavalt võimalusi vabatahtlikuks koostööks, kulude optimeerimiseks ja elanike paremaks teenindamiseks. Vallad ühelt poolt ei suuda palgata igasse valdkonda spetsialisti ja teiselt poolt polegi vaja seda teha, sest tööd ei jaguks samuti.
Tänast olukorda võiksime võrrelda näitega meditsiinist: veterinaar saab samuti pimesoole lõikamisega hakkama, ometi eelistame me ikkagi kirurgi. Valdade teenustega on samuti – töö saab tehtud, enamasti annavad ametnikud ka endast parima, aga tegelikult on võimalik palju paremini. Ainus valdkond, mis minu arvates täna enam-vähem toimib, on sotsiaalvaldkond. Teised – ehitus, keskkond, planeerimine, maakorraldus, finants – on viisil või teisel üle- või alamehitatud, puudub piisav pädevus. Näiteks lastekaitse puudub enamikus valdades täiesti, samas on vähe omavalitsusjuhte, kes julgeksid öelda, et see ei ole oluline valdkond.

Ka möödavise on hea vise

Saan hästi aru, kui raske on vaadata vallamajas ametikohti, mõtlemata samal ajal, kes konkreetselt sellel ametitoolil istub, mis temast ja tema perekonnast pärast saab, kui see töökoht peaks kaduma. Samas peame endale ikkagi reaalselt aru andma, mida väevõimuga ametikohtade säilitamine endaga kaasa toob. Jättes need rasked otsused tegemata, jääb paratamatult tegemata midagi hoopis olulisemat (nt eespool mainitud lastekaitse puudumine).
Kulude optimeerimine on aga paratamatus. See on paljudele valdadele tänaseks ainus võimalus, kuidas saada vahendeid oluliste eesmärkide saavutamiseks. Veelgi enam, see on ainus võimalus saada vahendeid olemasolevate oluliste tegevuste ja teenuste käigushoidmiseks.
Korvpallitreener Andres Sõber ütles kord treeneripingilt oma mängijatele, et ka möödavise on hea vise. Ajakirjandus noppis selle üles ja kommentaariumides tehti samuti selle üle palju nalja. Samas mõistis iga mõtlev inimene lause tegelikku mõtet – palli viskamata pall korvi ei lähe.
Seda lauset saab minu arvates kanda üle ka maakonna arengu planeerimisele – kõige halvem variant on tegutsematus. Mandaat tulevikku suunavate otsuste tegemiseks on täna omavalitsuste liidul, aga kuna kohustust ei ole, siis vabatahtlikult ei ole seda vastutust võetud.
Tegutsematus on olnud ka minu suurim kriitika SOL-i aadressil. SOL-i all pean silmas kogu organisatsiooni, mitte esimehi ja aseesimehi, sest SOL-i juhatusse kuuluvad kõik liikmete vallavanemad ja linnapea ehk – vastutus on kõigil.

Loe ka:
“SOL-i esimeheks kandideerib Koit Kelder” SH, 17. jaanuar
“SOL-i tüüri haaras Aardam” SH, 27. jaanuar
“Aardami vastased ähvardavad lahkuda” SH, 28. jaanuar

Koit Kelder
Pöide vallavolikogu esimees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)