Üks Kuressaare linna visiitkaartidest (3)

Üks Kuressaare linna visiitkaartidest

VISIITKAART: Uue tänava parkla poolt tulles jääb linnakülalisel, kes oma autost just välja astunud, täiesti vale arusaam meie paljukiidetud kodulinnast, sest vaatad vasakule – kinnilöödud akendega kivimaja, vaatad paremale – puulobudik, mis kohe-kohe ümber kukkumas. Foto: Tõnu Veldre

Tänases lehes jätkame kolemajade teemat ja heidame pilgu Raekoja tänava Uue uulitsa poolsesse otsa, sinna, kus kesklinna poolt minnes paremat kätt jääb nn Aavikute maja ja vasakule kena väike puumaja.

Kui Aavikute maja (Uus tn 20) võib praegugi ette kujutada suursuguse ja linna kaunistava ehitisena, siis üle tee olev väike madal puumaja just erilistest hiilgeaegadest ei kõnele – kuigi võib aimata, et seegi läinud sajandi alguses valminud ehitis on olnud armas puumajake (Raekoja tn 2), kus inimesed elanud ja rõõmu tundnud.

100-aastasest elumajast ärihooneks?

Puumajakese omaniku Kristel Berensi esindaja Martti Rettau oli lahkelt nõus rääkima edasistest plaanidest.
Nimelt oli Raekoja 2 maja küll pikka aega müügis, kuid umbes pool aastat on Rettau asjaga tegelenud ning tema sõnul on neil plaan viia maja peatselt detailplaneeringuni.
Kui varem oli nõue, et kogu maja tuleb renoveerida autentselt – see tähendab, et vana maja pidi saama oma endise välimuse –, siis nüüd on Rettau sõnul tehtud mööndusi ning ainult tänava poolt peab ehitis olema selline, nagu ta kunagi oli.

“Kuna meil on aga olemas ka siseõu, siis on võimalik sinnapoole hoonet arendada,” rääkis Rettau, lisades, et kuna koht on hea, on võimalik leida ka toredaid lahendusi – miks mitte näiteks maa-alune parkla teha.
Rettau ütles, et kui maja osteti, oli algul lubatud see lammutada, kuid siis öeldi ei.
Kuressaare linnaarhitekti Hannes Koppeli sõnul on majale küll 2000. aastal tehtud üks ekspertiis, kuid lammutusluba väljastatud ei ole.

“Nõukogude ajal oli teine suhtumine, nii näiteks oli Raekoja 2 arhiivikaustas üks paber, kus Kingissepa rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee kinnitas 1982. aastal linna varisemisohtlike majade nimekirja. Nimekirjas on 48 hoonet, millest osa on tänaseks eeskujulikult korras,” märkis Koppel.
Ehkki Raekoja 2 on pea sajand vana, siis Saaremaa muuseumi andmeil 1878. aasta linnaplaanil seda maja ei ole, kuid 1910. aastal oli see juba olemas. Hoone kuulus perekond Silbernagelile terve 20. sajandi ja tegemist oli elumajaga.

Maja, mis on näinud nii soldateid kui ka pruute

Uus tn 20 asuva kivimaja omanikku ei õnnestunud toimetusel kommentaariks kätte saada – Andres Tinno on välismaal. Linnaarhitekt Hannes Koppeli sõnul ilmastik ja tühjana seismine seda maja praegu eriti palju ei ohusta, kuna maja on konserveeritud – katus peal ja aknad suletud.
Ajaloost on Uue tänava hoone puhul aga rohkem teada – Esimese maailmasõja eel ehitama hakatud maja 1935. aastal veel valmis ei olnud – selle ehitamisega alustas tuntud muusiku Joosep Aaviku isa Jakob.

1940 elasid majas veel Aavikud, samal aastal hoone natsionaliseeriti ja 5. märtsil 1940 kolis sinna vene sõjavägi, teab Maret Soorsk Saaremaa muuseumist.
1935. aasta oligi seetõttu hoonele saatuslik, sest kui Jakob sel aastal suri, oli maja niipalju valmis, et tarvitada sai esimest korrust, ja kasutatigi vaid ühte ruumi poena. Selles majas pidas Joosep Aavik poodi kuni Teise maailmasõjani. Samuti olnud 1935. aastal Meie Maa reklaamis kirjas, et Joosep Aavik andnud seal muusikatunde.

Kui esimene asutus, mis tolles majas kanda kinnitas, oli kauplus, siis erinevaid poode on seal Soorski sõnul palju olnud. Nagu mäletame, siis veel mõned aastad tagasi Militaarpood ja kangakauplus, kümme aastat tagasi isegi kaltsukas.

Järgmine kord võtame ette jalutuskäigu mööda Garnisoni tänavat.


Ajalugu

Uus tn 20
2007. a pidas Valdur Lind Kuressaare merepäevade ajal Uus 20 maja kohta ettekande. Ülevaate sellest tegi Saarte Häälele Katrin Äär Saaremaa muuseumist.
“Uus 20 on kuulunud reederile ja kaubandustegelasele Jakob Aavikule (1852–1935). Jakob Aavik sündis Pöide kihelkonnas Randvere külas, kuid juba küllaltki noore mehena asus elama Kuressaarde.

1880. a omandas ta krundi Uuel tänaval ning ehitas selle keskele praeguse hoovipealse maja, kuhu 1888. a asus elama ka Jakobi venna Mihkli poeg Johannes, alustamaks Kuressaares oma kooliteed. 
I maailmasõja eel asus Jakob Aavik ehitama Uuel tänaval asuvale krundile uut suurt tänavaäärset maja, mis sai juba tollal Uuel tänaval ainulaadseks majaks. Alumine korrus ehitati paekivist, ülemine korrus ja torn punastest tellistest, mis olid toodud Ventspilsist ilmselt juba enne I maailmasõda.

Sõja tõttu maja ehitus takerdus ja venis küllaltki pikkadele aastatele. Ilmselt mõjutas seda ka 1910. a laeva karilejooks, sest kogu kaup riknes. 1923. a valmis siiski alumisel korrusel üks ruum kaupluse jaoks. 1929. a oli maja juba katuse all ja veerand sisetöödest tehtud. Kui Jakob Aavik 1935. a suri, jäigi maja ehitus täielikult lõpetamata.

1940. a maja natsionaliseeriti. Selles leidis katusealuse mitu asutust. Saksa okupatsiooni ajal oli suures majas ortskomandatuur, mis oli tollal kõrgeim kohalik sõjaväe võimuorgan. Pärast sõda asus sinna EK(b)P Saare maakonna komitee, mis 1950. a sügisest nimetati EKP Kuressaare rajoonikomiteeks.
Hoovipealses majas asus komsomoli rajoonikomitee, mis vahepeal viidi suure maja alumisele korrusele. 1972. a detsembrist kolis EKP rajoonikomitee uude majja ja 1973. a jaanuaris asus sinna haridusosakond.

Eesti taasiseseisvumise järel (1995. a) said Jakob Aaviku lapselapsed maja tagasi. Nad üürisid maja asutustele ja kauplustele. Suurte hoolduskulude tõttu olid nad sunnitud maja müüma.”
Nagu juba jutuks oli, läks maja 1940. aastal vene sõjaväele ning nõukogude ajal oli seal samuti erinevaid asutusi, kõige rohkem tuntakse hoonet tänapäeval vahest “haridusosakonna majana”, aga on olnud ka aegu, kus sama maja kitsukeses saalis abielusid registreeriti.

Raekoja 2
Selle elumaja kohta on andmeid vähe. Teada on, et see kuulus perekond Silbernagelile ja et tegemist oli elumajaga.

 

Kommentaar

Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest: “Muinsuskaitseala eesmärk on muinsuskaitseala kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku ja muinsuskaitseala kujundavate ehitiste, plaanistruktuuri, kultuurkihi, maastikuelementide, miljöölise eripära ning muinsuskaitsealale avanevate kaug- ja sisevaadete säilitamine.”

Kuressaare vanalinn võeti kaitse alla 1973. aastal. Selgituseks olgu aga öeldud, et väärtuslik muinsuskaitse ja linnaehituse seisukohast on eelkõige linnamiljöö oma üldistusastmes. Igal üksikul hoonel, mis paikneb vanalinna muinsuskaitsealal, on küll oma roll terviku kujundamisel, kuid need hooned ise mälestised ei ole.

Ehitustegevusega seotud asjaajamised vanalinnas ei erine palju ehitamisest uuselamurajoonides. Kui uute elamute puhul nõutakse teatud kõrguste, katusekallete järgmist, kindlate materjalide kasutamist, siis vanalinnas nõutakse samuti sobivaid materjale ja ajastukohaseid arhitektuurivõtteid. Seda kõike selleks, et säiliks vanalinna miljöö oma eripäras. See, kui palju kipsi keegi oma elamus kasutab või mida hästisäilinud ajalooliste tahvelustega teeb, on omaniku südametunnistuse küsimus.

Saan aru, et Saaremaa lehed ei kirjuta palju ruumilisest planeerimisest. See aeg, kui jõukam keskklass metsa alla ja põldudele kolis, on täielikult out. Valglinnastumine kui nähtus lõppes meie kultuuriruumis mujal Euroopas juba kümneid aastaid tagasi. Tuleb tõdeda, et eestlane teiste vigadest ei õpi.
Tühjade majade temaatika valguses on mul aga hea meel tõdeda, et vanalinnas oma kodu loomine on täna lihtsam kui kunagi varem. Vaja on vaid tahtmist. Võimalusi on palju, kuid kui kauaks?

Mis puutub aga muinsuskaitsealade säilimisse kui riiklikku eesmärki, siis loomulikult võiks riik siin panustada. Kas või niipalju, et korvata piirangutega kaasnevad kulutused võrdset kohtlemist silmas pidades, kuid jällegi, on nii eestlaslik turtsuda, et kui te üht ei luba, ei tee ma üldse midagi. Oma heaolu unustades varemetel turtsumine ei vii ka edasi. Mul on hea meel tõdeda, et inimesi, kes vanalinna kui isikupärase ja hubase elukeskkonna tõelisi väärtusi oma kasuks oskavad pöörata, tuleb iga päevaga juurde.

Hannes Koppel
Kuressaare linnaarhitekt

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 642 korda, sh täna 1)