Saarlaste keel väärib hoidmist (29)

Ma ei ole keeleteadlane ega saarlane, küll aga meeldib mulle Saaremaal ehtsat saare keelt kuulda. Vahva on seda analüüsida, tähendusi mõistatada, leida sarnasusi teiste keeltega, ära tunda teatud mõjutusi ja jälgida, kuidas muutub mu laste keelekasutus, kui nad on pikemat aega Saaremaal olnud.

Saarel veedetud suvede ja vaheaegade tõttu on nüüd meie mandril kasvanud lastelgi probleeme õ ja ö-ga, nende sõnavaras on sõnu, millest mandri lapsed õhkagi aru ei saa. Minu arust on see aga tore ja huvitav ning nende jaoks kindlasti rikastav.

Esimest korda Saaremaale sattudes jagasin kohe, et siin räägitakse mingit teistmoodi keelt. Ja ma ei pea silmas seda ö-teemat, mille kohta iga “mandrikas” teab lugusid rääkida. Esimeseks hakkas kõrva hoopis teistsugune grammatikakasutus. Näiteks tuli keegi poest ja ütles: “Poes pole röstsaia olnud.” Mismoodi? Täna pole olnud? Mitte kunagi pole olnud? Mandril öeldakse ikka: “Poes EI OLNUD saia.” Pikapeale tabasin ära, et siin kasutataksegi teist ajavormi, tähendusele pihta saamine on aga mu oma isiklik mure.

Teevad elu mugavaks

Siis tuli järgmine mõistatus. Küsisin kaaslaselt: “Kas sa käisid poes ka?” ja tema vastas: “EI OLE!” Mida ei ole? Samamoodi võisin küsida: “Kas sa nägid eile seda saadet? Kas sa sõid täna hommikul pannkooke?” Vastus oli ühtmoodi: “Ei ole!”
Eks ma taipasin siis varsti, et saarlased on oma elu mugavaks teinud. Selle asemel, et vastata pikalt ja lohisevalt: “ei KÄINUD, ei NÄINUD, ei SÖÖNUD”, viskasid nemad kärmelt “EI OLE”, mis peaks küll tegelikult kõlama “ei ole käinud”, “ei ole söönud” jne, aga kes siis nii pikalt viitsib lobiseda. Ehmatusi samal teemal tuli ette veel tükk aega.

Üks mõnus tunnus saarlase keelekasutuses on küsimuste moodustamine. Ka siin ei sallita pikka juttu. Milleks küsisõna “kas”? Kõike saab lühemalt ja lihtsamalt öelda. Nii küsibki saarlane: “Oled sa näljane? Tahad sa süüa? Teen ma suppi või salatit? Tulete te homme tagasi?” Eneselegi märkamatult olen nüüdseks ka ise sõna “kas” kui täiesti tarbetu oma sõnavarast välja jätnud.

Aga ühe kena sõna olen raudselt juurde ka saanud. See on nimelt sõna “KENA”. See sobib lause ette ja taha, iga asja kohta ja igas olukorras. Mõtlen hirmuga, et äkki ma varsti enam ei mäletagi, millised kenad sõnad on tegelikult “kena” asemel veel olemas. Mandril näiteks ei ole toit kena, vaid on hea või maitsev. Ilm on ilus ja kleit on kaunis. Inimene võib küll kena olla, aga pigem on ta tore, meeldiv või armas.

Natuke teooriat ka. Me oleme ju kõik kunagi koolis õppinud, et rahva (kirja)keel kujuneb erinevatest murretest. Saaremaal kõneldaksegi saarte murret. Murded on saanud mõjutusi muuseas ka lähematelt naaberrahvastelt ja -keeltelt. Rootsi ja soome keele mõju on saarel küll ilmselge. Lisaks õppisime koolis, et murded jagunevad murrakuteks. Minu kõige lähedasemate saarlaste esivanematest enamik on pärit Mustjala kandist. Seega räägivad nad oma Mustjala murrakus ka selliseid sõnu, mille peale teised saarlasedki vahel silmi pööritavad või lihtsalt arusaamatuses vait jäävad.

Lõbus reis jätkub

Mis või kes võiks näiteks olla: mullikas (mitte noor veis), urk, kiitsakas, kannatis, nonn, runnakas? Mida tähendab pülluma, repetama, vädima, nossutama, kujuma, mädima?
Esimest korda kuulsin saarel, et toolil on kori, ilm on lidrine, ihu on nippis, suu on uttis, asju saab monida, haamriga võib konkida, koer kikerdab ja sitikas lodib. Hein pannakse labusse ja puid lapitakse, lülitit muljutakse ja inimesi vahel kohutatakse nalja pärast. Meil mandril olid heinasaod, puid laoti riita, lülitit vajutati ja inimesi ehmatati. Pärast 12 aastat üllatusi ja uusi sõnu jätkub minu avastusreis selles vallas sama aktiivselt ja lõbusalt.

Ja kui nüüd siiski Ö ja Õ teemal sõna võtta, siis mandril elavate saarlaste puhul see enamasti kõrva ei torkagi, et neil selle häälikuga probleeme oleks. Aga kui sama saarlane satub Saaremaale, tuleb ka tema kena ehtne ö kohalikega suheldes tagasi. Lisaks laulev intonatsioon, kohalik sõnakasutus ja muu omapära, mis kõik teebki sellest keelest sellise vahva ja kõrvale mõnusa kuulata.
Minu arusaamist mööda pole saarlastel probleem mitte õ-häälikuga, vaid neil ongi ajalooliselt kasutusel üksainus häälik, mis pole ei ö ega õ, vaid kõla poolest paikneb kuskil nende vahepeal.

Seda tõde täiendab ka ühe mu tuttava saarlase lugu, mida kuuldes “mandrikatel” alati suu imestusest lahti kukub. Nimelt olevat tema õpetaja lastele esimeses klassis rääkinud, et kas teate, tegelikult hääldatakse ö-d ja õ-d erinevat moodi. Mandri inimesed nimelt ütlevad kriipsuga tähte: õõõ. Selle saate meelde jätta nii, et suu läheb seda öeldes nagu kriipsuks: õõõ! Eks lapsed kuulasid, imestasid natuke ja elasid rahulikult edasi, laskmata end sellest teadmisest eriti segada.

Samamoodi meeldib mulle, kui saarlane ka mandril elades ei lase ennast segada Otto Wilhelm Masingu kunagistest veidrustest ja kõneleb oma kodumurret valehäbita just nii, nagu ta on seda eluaeg teinud.

Elen Laine

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 5 570 korda, sh täna 1)