Kõne Iffile

Kõne Iffile

 

Täna räägime Iffiga Muhu valla püsielanikuks hakkamise kampaaniast ja üldse Muhu saarele elama kolimisest.

Minu meelest on Muhu saare püsielanikuks hakkamise kampaania olnud positiivne. Palju hullemad on need, kes ütlevad, et mis te seal maal kopitate, tulge parem linna. On ju selge, et kõik omavalitsused tahaksid näha pigem rahvastiku importi kui eksporti. See on ka täiesti arusaadav, et maakonnad ja vallad elavad siis, kui seal on rahvast.

Üldiselt on lugu aga nii, et kui sul ühel hetkel tekib suvekodu, millest areneb edasi päris kodu (kümnetel tuhandetel inimestel on ju ometi suvekodu!), pealegi tuleb vanust ka peale, siis tahaksid äkki oma suvekodus olla aina rohkem ja rohkem ning siis tekibki ühel hetkel selline kerge identiteedikriis – kus ma siis elan? Kumba kohta ma siis rohkem oma koduks tahan ja pean?

Meil sai nüüd juba üheksa aastat, kui me saime aru, et peame ikka Muhu Laasu-kodu koduks number üks. See rahvas on siin ümberringi tuttavaks saanud, vaat et rohkem tuttav kui meie Tallinna-kodu trepikojas elavad inimesed. Meie puhul läks see protsess täiesti rahulikult ja otsustasime lihtsalt ära, et hakkame nüüd Muhu elanikeks ka sissekirjutuse põhjal. Ja mitte ainult, sest enamiku ajast me elamegi Muhus ja ainult töö viib meid siit välja, nii nagu vanasti Saaremaa kraavihallid käisid ja käivad praegugi. Käivad ju saarlased ja muhulased mandril tööl. Me oleme saanud siin üheks osaks oma rahvast ja see tunne on hea.

Kuid peab tunnistama, et eks see omaks võtmine on selline asi, mis ei pruugi kiiresti tulla. Kui sa lähed täiesti võõrasse kanti elama, siis teatud aeg kulub sul selleks, et teada saada, kes on su naabrid. Nemad n-ö katsuvad sind üle, kes sa üldse selline oled, mida sa siin teed, kuidas sa siin elad ja miks sa üldse siia tulid. Neid küsimusi tekib ju põliselanikel paratamatult. Ega see sulandumine ole selles mõttes kerge, sest ma ei ole käinud kohalikega ühes klassis, ma ei ole lapsena käinud nende sünnipäevadel, pulmades jne, jne. Vot sellise kogukonna sisse on väga raske minna. Et teada saada, kes on kes, kes on kellegi eksabikaasa või sugulane või laps, aga see on tarkus, mis tuleb pikapeale. Minul võttis see kuskil kuus-seitse aastat aega. Ju siis Muhu inimesed ikkagi nägid, et mul on head kavatsused selle elu suhtes siin Muhus.

Ma olen püüdnud teha nii, et minu talumajad seisaksid püsti, ei laguneks. Mul olidki algusest peale tõsised kavatsused. Ju nad seda siis hindasid ka ja nüüd tunnen mina ennast küll rohkem muhulase kui tallinlasena. Tallinnaga on mul säilinud töösuhe ja mõningane kultuuriline suhe – ikka mõnikord tahad ju teatris ka käia ja mõnel kontserdil.
See on küll see vana jutt, aga kuna olen Saaremaalt pärit, on ring täis ning ma tahtsin siia tagasi tulla. Ma tunnen ennast siinpool merd paremini.

Eks ta rohkem selline identiteediküsimus ongi. Võib-olla mõne muu maakoha inimene ei taju seda identiteeti nii tugevalt, aga saarte inimesed seda kahtlemata tajuvad. Saarte inimesed tahavad olla saartel ning mandril või kuskil välismaalgi on tohutult hea tunne, kui keegi täiesti võhivõõras tuleb juurde ja ütleb, et ta on ka saarlane või muhulane või “minu vanaema on sündinud sinu naabertalus”. On neidki, kes on tulnud ja öelnud, et “minu vanaonu või keegi teine kaugelt sugulane on sündinud samas talus, kus sa praegu elad”.

Muidugi on ka neid, kes lähevad tagasi Setu- ja Võrumaale, suurest linnakärast eemale, ja küllap neid on ka palju. Aga me ju teame, et inimesed ei ole kõik ühtmoodi – mõnele meeldib suur maailm ja suurlinna kära, minu jaoks on see ring täis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)