Kraabekakuaeg ja oma metsalagendik (5)

Ma arvan, et iga inimese lapsepõlve peaksid kuuluma kraabekakuaeg ja oma metsalagendik (ja seda ehk hiljemgi).

Mis see kraabekakuaeg on?
Kui sain viieaastaseks, ütles tädi ühe leivategemise ajal: “Täna teed sa kraabekaku.” Ise vormis ta suuri leibasid ja enne kui need lasnaga ahju lükkas, palus mul astja uurdeisse jäänud taigna kokku kraapida ja teha sellest kakukese. Nii ma tegin ja vormisin taigna väikeseks leivapätsikeseks.

“Seda kutsutakse kraabekakuks,” ütles siis tädi. “Kui ma olin väike, lasti mul ikka kraabekakku teha. See oli leibadest kõige magusam.”
Et leivategu oli kodus nagu püha toiming, seda mõistsin ma alles kraabekakku tehes. Kui ma selle ise ahju lükkasin ja ootama jäin, millal see valmib, oli selline tunne nagu tõelisel meistril: jälle on midagi oma kätega tehtud! Ning selle esmakordsus oli kui lapsepõlve ilus helge päev.
Palju aastaid valmistasin kraabekakke, nimetades seda aega nüüd kraabekakuajaks. Ja arvan, et mu lapsepõlv oli sellevõrra rikkam.

Kodus usaldati mulle veel mitmeid töid teha, kuid kraabekaku valmistamine oli eriline toiming. Sest pärast istus tädi köögis akna alla, hakkas lugema piiblit ja kutsus mind kuulama. Kui siis leivad ahjust välja võtsime, kasvas eriline tunne suureks siiraks rõõmuks. Pere suure söögilaua ääres oli kaks leiva lahtilõikajat – vanaisa, kes lõikas suurt leiba, ja mina lõikasin kraabekakku, mida kohe kõigile pakkusin.

See on lapsepõlves eriline tunne, et äkki oled meister. Mu ema arvas aastaid hiljemgi, et kraabekakuaeg oli lapse sirgumise üllas aeg.
Ema oli see, kes tõi mu ellu metsalagendiku.
“Laps peab tundma, et mets on püha, et kõik puud on pühad, et metsalagendik on nagu kallis kingitus looduse enda poolt,” ütles ta. Ja arvas veel: “Seal metsalagendikul sõlmib inimlaps loodusega sinasõpruse. Näeb selle ilu. Õpib hindama kõige elava suurust, alates väikestest putukatest.”

Jah, ma mäletan, et kohtasin metsalagendikul esmakordselt lepatriinusid ja hakkasin neid oma sõpradeks kutsuma. Seal turtsus vahel siil ja keset lagendikku suurel kivil käisid kajakad kiljumas. Ema arvas siis alati, et see õpetab vaikust hindama.

Metsalagendikul kasvasid kõige maitsvamad maasikad. Suure kadakapõõsa varjus kasvasid aga karikakrad nagu emaliku hoole all.
Sellel metsalagendikul jooksid vahel ringi ja hullasid jänesed. Ükskord kõndis metskits suure kivi juurde, mökitas nagu tervituseks ja kõndis edasi. Kõike seda nähes, selle üle mõtiskledes avardus lapse maailm.
Ühel kevadel tegid sipelgad sinna oma pesa. Kui huvitav oli seda jälgida! Nii sain teada sipelgate eluloo ja mõistsin aastaid hiljem, mis tähendab, kui öeldakse, et mõni inimene on töökas nagu sipelgas.
Kunagi hiljem pole mets mulle nii palju saladusi pakkunud kui see lapsepõlve metsalagendik. Ta andis nii küsimusi kui ka vastuseid. Ta tõi hingerahu ja siira tunde, et loodus on midagi väga täiuslikku. Ning arvamuse, et loodus on püha.

Seal, kus lapsed kasvavad ilma kraabekakuajata ja oma metsalagendikuta, oleks nagu vaesus majas. Nii ei arva ainult mina, nii arvavad paljud.
Lapsepõlvest algab ju kõik, see on virguva elu vundament, mida tuleb ehitada armastusega. Lapsepõlv on nagu selgeveeline allikas – jood elamisjanu.
Lapsepõlves ei ehitata õhulosse, need tulevad hiljem ja see on lihtsalt enesepettus.
Jäljed metsalagendikul tuletavad aga meelde, et elus on palju igipõlist ja püsivat.

Jah, nii arvan ma tänagi ega karda eksida, sest nii kraabekakuaeg kui ka oma metsalagendik jutustavad oma lugu edasi. Ja me peame neid lugusid omakorda jutustama noorele põlvkonnale. Eks ju?
Lõpetuseks maalin sõnadega elutõe ühe olulise retsepti:
Ole lepatriinuusku,
heldi lihtsast oksaraost.
Teisi rõõme
aga leia
sõpradest ja
heldest kodutoast.

Sellest samast toast, kus vormi(si)d ja küpseta(si)d kraabekaku, või sõpraderingist metsalagendikul.
Nii mahuvad üksteise kõrvale paljud mälestused, sünnivad uued tunded ja tunnetused ning kõik kokku loob elamise võlu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)