Kirjad koju: 79. kiri: korrutatud rõõm

Kirjad koju: 79. kiri: korrutatud rõõm

 

Hea inimene, head alanud aastat! Kuidas see Sulle saabus – kas tuli hästi või võinuks paremini?

Istusin nädala alguses maha ühe sõbraga – et muuhulgas vaadata tagasi möödunud aastale. “Ütle mulle kolm asja, mis sul eelmisel aastal hästi läksid,” küsisin. Ja pidin omakorda vastama samale küsimusele. Eks ma siis loetlesin ja ühena nimetasin, et mitmel mu lähedasel inimesel oli elus oluline sündmus, mille üle sain rõõmustada. Olgu siis abieluettepanek või suisa paariminek, lapse sünd või kooli lõpetamine, töökoha vahetus või päris oma koju kolimine.

“Ei-ei,” ütles mu sõber. “See ei loe, sa pead midagi veel nimetama. See pole ju sinu hea asi, vaid nende inimeste oma.” Vaidlesin vastu, et kallite inimeste rõõm on tingimata midagi, mis on ka minu aasta juures oluline, aga sõber jäi resoluutseks – pidin välja käima uue asja.
Hiljem kodus mõtlesin, et ei oleks tohtinud talle alla vanduda. Kindlasti ei olnud asi, mille ma neljandaks välja purtsatasin – uus harrastus –, väärt kõrvutamist rõõmuga oma lähedaste edu üle. Tundsin end selle pärast kehvasti.

Meenus jõulude ajal kuuldud küsimus: “Kas sulle meeldib rohkem kingitusi saada või teha?” Kingitusi saada on muidugi tore – kellele see ei meeldiks! Aga tegemisrõõm on ju vähemalt sama suur. Mõtled kingisaaja peale, murrad pead, mis ta õnnelikuks teeks, püüad seda asja leida või teha (sageli on see päris aeganõudev), pakid, ootad…
Kui siis lõpuks on see hetk, et saad oma kingituse üle anda, oled vähemalt sama elevil kui kingi saaja – mis näo ta teeb, kas talle meeldib? Annad midagi ära, lootes, et see teeb rõõmu. Nii et kingi tegemine on kingitus mõlemale osapoolele.

Teistele rõõmu valmistamine ja nendega koos rõõmustamine on koostisosad ka iseenda õnne retseptis. Lõõpivalt öeldakse, et eestlaste puhul on vaikus hea: kui kõik on korras, pole põhjust midagi öelda. Arvan, et see ei pea päriselt paika. Oma inimeste pärast osatakse head meelt tunda küll ja seda väljendada, kes kuidas. Tundes elu oluliste sündmuste juures lähedaste toetust ja kuuldes õnnestumiste korral nende heameelest, saame kinnitust, et oleme neile olulised. Lähedustunne kasvab, õnn suureneb.

Olen uusaastalubaduste andmisega üldiselt ettevaatlik. Lõuapoolikud ütlevad, et kõige õigem lubadus on mitte midagi lubada – siis ei ole karta, et sõna murrad. Aga heastamaks liiga kerget allavandumist oma sõbra küsimuse juures, leppisin endaga kokku, et paari asja püüan ma tänavu teadlikult (rohkem) teha. Öelda välja, kui ma arvan, et keegi on kiitust väärt. Rõõmustada suuremalt, kartmata, et keegi sellele ülalt alla vaatab (“Kae ullikest!”).

Tahan uskuda, et aasta tuleb hea, räägitagu maailmalõpust ja majanduskrahhist palju tahes. Hoopis rahulikum ja ilusam on mõelda õnnelikele sündmustele, mis tänavu kindlasti ees ootamas. Tean, et sel aastal saan käia kahes väga armsas pulmas ja olen juba ette rõõmus nende inimeste pärast, kes neis pearolli mängivad. Katsugu keegi aasta pärast öelda, et need üritused ei ole sobivad, jõudmaks mu aasta tähtsündmuste hulka! Enam ma siinkohal ei murdu.
Ja kuidas on Sinul lood uusaastalubadustega – kas oled endaga milleski kokku leppinud?

Kirjutamiseni!

Liis

Ajakirjade Kirjastus valis Eesti Naises toimetajana töötava Liis Auväärti aasta ajakirjanikuks 2011.
Saarte Hääl õnnitleb Liisi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)