Ärge hirmutage lapsi! (9)

Väikesel tüdrukul oli suur mure. Mure oli nii suur, et tõi pisara silma. Ta arutas oma mõttes kohe pingsalt, et kuidas see nii saab olla. Aga televiisoris ju öeldi. Ja naabritädi rääkis ka, et oli seda kuulnud. Pisar silmas, läks väike tüdruk ema juurde.

“Ema, kas mina ei saagi suureks?” küsis ta. “Kallis laps, kust sa sellise mõtte küll võtad? Muidugi saad sa suureks,” silitas ema tüdruku pead. Kükitas maha ja vaatas pisikese inimese kurbadesse silmadesse.
“Aga televiisoris öeldi, et nüüd tuleb maailma lõpp ja siis ma ju ei saa,” kostis tüdruk emale.

Täiskasvanute maailm

See kõnelus toimus uue aasta esimestel päevadel ühes minu tuttavas peres. Toimus tegelikult. Ja ema sai ainult tütre sülle võtta, lohutada ja öelda, et kõik see, mida need suured inimesed räägivad, ei vasta tõele.
Täiskasvanute maailm on väidetavalt ratsionaalne. See toetub teadusele, teadmistele ja materiaalsetele väärtustele. See maailm on paigas ja selge. Täiskasvanud teavad, mis on tõde ja mis vale, mida võib uskuda ja mida mitte.

Asteekide päikesekivil kujutatud kirjapandud ajaarvamise lõppemine ei pane keskmist täiskasvanut arvama, et selle aasta lõpul meile tuntud ja tuttav materiaal-ne maailm kaob. Kui keegi täiskasvanutest seda usuks, siis naerdaks ta välja. Ja ometi täiskasvanud oma maailmas sellest räägivad ja räägivad ja räägivad.
Juba vähemalt kolm aastat ilmub teade maailmalõpust paar korda kuus pea igasse ajalehte ja pea iga televisioonikanali ekraanile. Nii ka seekord – jälle tuletati meelde, et asteekide kalender ulatub väidetavalt ainult 21. detsembrini 2012.

Jälle küsiti ennustajate käest, kas tähed, kaardid või numbrid näitavad maailma lõppemist sel aastal. Ja see, et keegi ennustajatest maailmalõppu ei näe, ei lõpeta neid avalikku ruumi paisatavaid teateid. Aga selles avalikus ruumis on täiskasvanud ja lapsed, kes näevad ja kuulevad. Lapsed kuulavad paljusid asju tähelepanelikumalt kui täiskasvanud. Lapsed teevad kuuldust järeldused iseendas selleks ajahetkeks olevate teadmiste järgi.
Kõik see, mida me avalikus inforuumis enda ümber tajume, nägemata selles enda jaoks mingit ohtu, jõuab ka lasteni. Lapsed mõtestavad maailma aga teisiti, nad alles õpivad nende ümber olevast maailmast ja informatsioonist aru saama.

Jutud ja küsimused maailmalõpu kohta kestavad. Siin ei aita ka see, et teadlaste sõnul ei ole mingit põhjust arvata, et meie praegune maailm kaob. Siin ei aita ka see, et asteekide tarkuste kandjad ja maiade kalendri tundjad on mitu korda kinnitanud, et Lõuna-Ameerika kunagiste kõrgkultuuride poolt kirja pandud kalender ei lõpe tegelikult selle aastaga ega tähenda maailmalõppu. Endiselt räägivad maailmalõpust täiskasvanutele mõeldud uudiste- ja meelelahutussaadetes täiskasvanud inimesed teistele täiskasvanud inimestele.

Jah, täiskasvanud inimesed ise maailmalõppu ei usu. Ja ei kavatsegi uskuma hakata. Keegi meist ei usu, et me jäämegi täpselt nii vanaks, kui me sel aastal saame. Keegi meist ei usu, et me jõuame teha ainult niipalju, kui me sel aastal veel teeme.

Laps ei tunne tühja juttu

Aga mida peaks üks laps uskuma ja tõena võtma, kui mitte seda, mida täiskasvanud üksteisele räägivad? Ja meie, täiskasvanud, tahame, et lapsed meid usuksid, vähemalt enamikus asjades. Me unustame, et laps ei oska meid kahtlustada valetamises, rumaluses või tühja jutu ajamises. Lapsed ei tea veel, et suur osa täiskasvanute omavahelisest jutust ei vasta tõele. Laps ei oska vahet teha, mis on tõde ja mis mitte. Laps võtab kõike, mida täiskasvanud omavahel tõsise näoga räägivad, tõena, päriselt olemasolevana.

Kuidas seletada väikesele tüdrukule, et maailm jääb kestma, hoolimata mingite paanikakülvajate vahust? Kuidas taastada lapse usku sellesse, et temagi kasvab kord suureks, nagu kõik teised inimesed on siiani kasvanud?
Kuidas taastada lapse usk sellesse, et ta saab kord täiskasvanud inimeseks, selliseks nagu on tema ema või isa, ja et ükskord on tal omaenda pere ja oma väike tütar, kes tahab omakorda uskuda, et temagi saab kord suureks?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)