Mida halduskorraldusega Eestis siis ikkagi teha? (3)

Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ja ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside ega teenuste hulk Eestimaa ühe ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi.

Tänase riigi käepikenduse piirkondades elik maavalitsuse ülepolitiseerimine, mille selgeks näiteks on ka olukord, kus juba 14 maavanemat 15-st kuulub koalitsioonierakonna ridadesse, näitab taas haldusteema aktuaalsust. Sellise olukorra jätkumine halvab riigi ja kohalike omavalitsuste normaalset koostööd ning see ei vii meie riiki ja demokraatiat edasi.

Maavalitsuse asemel omavalitsuslik juhtimine

SDE seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemel tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand.
Eesti mõistes polekski teise tasandi omavalitsuse puhul tegu täiesti uue juhtimistasandiga, vaid praeguste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.
Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist eraldada.

Üks lahendus on rakendada ametisse 4–6 regioonikantslerit, kes alluvad otse regionaalministrile, nemad tegutseksidki piirkondade riiklike järelevalvuritena, või jääks maakonda riiklikke ülesandeid täitma maasekretär koos väikese bürooga. Maakonnatasandi arendamiseks oleks aga tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ja olusid ning sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikumate teenuste tagamisega kohapeal.

Sisuliselt on vaja riigireformi, mis lähtub inimesest

Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Paljud omavalitsused on tihti hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd. Elanike jaoks tagab teenusega rahulolu kindlasti nii selle kättesaadavus kui ka asjatoimetustele kuluv võimalikult lühike aeg.

Halduskorralduse muutmine ei seisne piiride liigutamises, vaid võimaliku reformi tulemusena peab suurenema erinevate teenuste kättesaadavus ning seeläbi tõusma inimeste elukvaliteet. Nii kaua kui jäädakse rääkima ainult valdade liitmisest ja lahutamisest, ei saa ka haldusreformil olla sisulist mõtet. Tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ja tulubaas ülesannete täitmiseks. Selline kokkulepe peab kindlasti sündima enne järgmisi valimisi ja peab kajastuma tulevases koalitsioonileppes, muidu jääb see teema ka tulevikus suure tõenäosusega toppama.

Teise tasandi teenuste ja tulubaasi kontekstis on arutelusid kindlasti veel kõvasti ees ning kindlasti peab see kesksele tasandile ülesannete delegeerimine olema paindlik. See tähendab väiksematele omavalitsustele ka vähem kohustusi ja rohkem delegeerimist. Maakonna tasandil on tõenäoliselt mõistlik tegeleda näiteks omavalitsuste piire ületavate projektide eestvedamisega: ühistranspordi, jäätmete käitlemise, gümnaasiumihariduse korraldamise ja mitmete muude nn laiade teenustega.

Lisaks otsestele kohustustele oleks võimalik kesksele tasandile maakondades delegeerida ka mitmete valdkondade töö, kus väikestes omavalitsustes ei suudeta enam pakkuda töö tegijale täiskoormust või ei suudeta tagada vajalikul tasemel pädevust, olgu selleks siis näiteks ehitusnõuniku või raamatupidaja tegevusvaldkond.

Poliitikutena peame muutustes kokku leppima

Selleks, et Eesti erinevais paigus oleks võimalik inimväärselt elada, peame poliitikutena muutustes tõepoolest kokku leppima. Kui tahame riigina tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised parandused, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.
Praegune regionaalminister on kogu panuse teinud liitmistehetele, kuid tänaseks on selge, et kodanikuühiskonnas vägisi mägesid ei liigutata, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus tooks meie inimestele ja piirkondadele kõige enam tulu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 75 korda, sh täna 1)